Kanepilind
Kanepilinde ootasime talvepuhkuselt tagasi juba märtsis, kuu lõpus on nad tavaliselt kohal. Tõsi küll, enamasti oodatakse eelkõige kuldnokki, lõokesi ja kiivitajaid, sest neid linde tuntakse paremini. Kanepilinde igaüks ei tunne, aga ometi on nad tundmaõppimist väärt. Pesitsevad ju nemadki sageli meie koduaedades, parkides ja kalmistutel nii nagu kuldnokadki. Ainult et nemad ei vaja pesitsemiseks pesakaste vaid tihedaid põõsaid. Kanepilindude absoluutseks lemmikuks on kuusehekid. Aedades ka muud pügatud okaspõõsad. Kadastikes kadakad ja kalmistutel elupuud. Kuna kanepilinnud ei vaja suurt pesitsusterritooriumi nagu enamik laululinde, ei kujuta me ettegi kui palju neid mõnes tihedas kuusehekis pesitsemas on, sest pesad on seal hästi varjatud.
Miks siis ei tunta kanepilinde nii hästi nagu näiteks kuldnokki? Selle varblasesuuruse linnu emaslind näeb üpris tagasihoidlik välja ja teda võidakse vabalt varblaseks pidadagi, kuid isaslind on kauni punase rinna ja otsmikuga. Kastanpruun selg eristub samuti varblasepruunist. Ja kui õnnestub kanepilindu laulmas kuulda, äratab see kindlasti tähelepanu. Kui kanepilinnu paar meie koduaias elab, siis vahetevahel ikka õnnestub tema laulu nautida, aga üldiselt laulab kanepilind vaikselt ja harva. Kuna nad on seltsivad linnud ja nõus liigikaaslastega lähestikku pesitsema, polegi neil kaugele vaja kostuda. Kui laulu ei õnnestu kuulda, siis kanepilinnu tüüpiline kutsehüüd “didak” on sagedamini kuulda ning seda korra tundma õppinuna on hoopis lihtsam selle toreda naabri olemasolust aimu saada.
Kanepilinnu uhkus on tema pesa. Nii hoolika viltja sisevooderdusega pole ühegi teise laululinnu pesa. Selle hoolika töö teeb ära alati see tagasihoidliku välimusega õrnema soo esindaja. Kaunis pereisa vaatab pealt ja imetleb proua oskusi, hoides ise ümbrusel silma peal, et tema armsal ehitusmeistril ikka turvaline oleks tööd teha. Ja umbes nelja päevaga see pesa valmis saabki. Välimine külg kokku põimitud peente juurekeste, raagude ja rohukõrtega, siseviimistlus justkui vilditud, olles selleks kasutanud karvu, jõhve ja taimevilla. Kui pesa valmis, asub ehitusmeister munele ning pärast kuni seitsme sinaka põhjaga tähnilise muna munemist kohe ka hauduma. Punaserinnaline linnuisa asendab teda haudumisel vaid juhuslikult lühikeseks ajaks, pigem eelistab ta naisele midagi suupärast tuua, et sel poleks vaja pesalt lahkuda. Pärast paarinädalast haudumist, kui tõenäoliselt maikuu juba täies hoos, kooruvad pojad ning neid toidavad ema ja isa koos. Tõsiusksete taimetoitlastena tuuakse lastele pugus pehmendatud seemneid, aga mõnevõrra siiski ka putukaid, sest kasvamiseks vajavad proteiini ka taimetoitlased. Täiskasvanud kanepilinnud toituvad peaaegu eranditult seemnetest, millest väga suure osa moodustavad umbrohuseemned. Oma nime on kanepilind just kanepiseemnete söömise tõttu saanud, aga nendega toideti puuris peetud linde. Looduses sobivad paljud erinevad seemned põske pista.
Kui noored kanepilinnuhakatised pesast välja lendavad pärast paarinädalast pesaelu, hoolitseb nende eest veel mõnda aega isa. Tagasihoidlik linnuema asub aga kohe juba järgmist pesa ehitama, sest ühe hooaja jooksul pesitsevad kanepilinnud kaks või isegi kolm korda. Just praegu võib olla käsil kolmas pesitsus. Seetõttu võime sügisel kuusehekki läbi kammides sealt mitmeid vilditud vooderdusega pesi leida.
Väljaspool pesitsusaega liiguvad kanepilinnud suurte parvedena, sest neile meeldib seltsielu. Sageli moodustatakse segaparvi ohakalindudega, kelle toitumistavad sarnanevad kanepilinnu omadega ja seetõttu on tore koos aega veeta. Mõned kanepilinnud jäävad talvekski kohale.
