Hänilane
Kui juhtute kollast linavästrikku kohtama, pole see ei sidrunit mängiv ega kollatõbine linavästrik vaid hoopis hänilane. Linavästriku sugulane on ta aga küll ja mitmes teises keeles kannabki tegelikult nimetust “kollane linavästrik”. Näiteks soome ja vene keeles. Eesti keeles kandis ta aga aastakümneid tagasi lambahänilase nime. Mitte et ta kuidagi lamba moodi välja näeks, pigem paistab ikka linavästriku moodi. Aga elupaigaks valib hänilane sageli lambakoplid küll ja sõidab meelsasti lamba seljas ratsagi, aga mitte lusti pärast vaid toidu pärast. Mitte et ta lambaid sööks, aga lammaste verd imevaid putukaid küll. Eks kariloomade läheduses ole ikka putukaid rohkem kui mujal. Lammastel kindlasti hea meel, kui keegi neid tüütuid putukaid nahka pistab ja nii ongi lambad ja hänilased üksteisele igati kasulikud.
Soojast troopilisest Aafrikast jõudsid esimesed hänilased siia vinduvasse põhjamaisesse kevadesse tagasi aprilli viimasel nädalal, suurem osa siiski maikuus, kui ilmaolud juba hänilasesõbralikumaks muutusid. Juunikuuks oli enamus neist jõudnud sobiva pesakoha valida, mättale kuluheina varju rohukõrtest lameda pesa meisterdada ning sellesse viis-kuus pruunitähnilist munakest poetada. Peagi oli pisiperet oodata, just juunikuu ongi nende kasvamise aeg. Aga ega pesas suudeta püsida kahte nädalatki, maailm vajab avastamist! Ümberringi on ju nii palju maitsvaid putukaid, mida seni olid hänilaseema ja hänilaseisa vahetpidamata pessa tassinud. Kärbsed, sääsed ja mardikad, üks maitsvam kui teine. Kui pesale mõni kahtlane tegelane juhtus lähenema, olid isa, ema ning naabrimehed ja –naised kohe kohal ning hakkamist täis soovimatut külalist peletama. Seetõttu on hänilaselapsed julged ning usuvad igas raskemas olukorras täiskasvanud hänilaste abile. Kui läks hästi, oli juuliks tuul tiibades ning võimalus nautida Eestimaa suve kuni tänase päevani ja just nüüd hakatakse tasapisi Aafrika reisiks valmistuma. Augusti lõpus on kollaseid hänilaseparvi märgata nii põldudel, veekogude kaldail kui roostikes. Üksteisega käib elav suhtlus, “psi-iip” kostub paljudest nokkadest, vahel ka lihtsalt “psii” või “tsiip”. Kuna hänilane suurem asi laulumees pole, aitavadki need psiipsuvad kutsehüüud neid kõrva abil ära tunda. Kui aga on õnne hänilase laulule peale sattuda, siis see on täitsa kuulamist väärt variatsioonirikas suhteliselt pikk ja kaunis esitus. Võiks tihemini laulda. Aga miskipärast sarnaneb ta selleski osas lätlaste rahvuslinnu linavästrikuga, et laulu kuigi sageli kuuldavale ei lase. Head lõunamaareisi hänilastele!
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 14.08.2021, lk 4
