Alk
Alk meil päris igapäevane lind ei ole. Vähemalt suuremal osal Eestist. Ega sisemaal ei kohta teda niikuinii mitte kunagi, sest sinna pole tal asja, alk kuulub kokku merega. Samas, ega Pirita rannas ka alki ei kohta, olgugi et on meri. Peamiselt märgatakse teda meil Lääne-Eestis rände ajal, sügisel oktoobris-novembris ja kevadel aprillis-mais. Küll ühekaupa, küll isegi mõnetuhandeliste rändeseltsingutena. Pesitsemiskahtlusi on aga mitmetelt Soome lahe ja Liivi lahe väikesaartelt, tõestatud pesitsemised pärinevad Uhtju saarelt. Ise olen alkidega kohtunud korduvalt Eesti põhjapoolseimal, Vaindloo saarel. Sealt pärinevad ka seda juttu illustreerivad fotod. Vaindloo algid inimest kuigivõrd ei pelga. Neil on seal oma kivi, millel armastavad istuda.
Algi peamised pesitsusalad asuvad aga Eestist oluliselt põhja pool. Pooled maailma alkidest pesitsevad Islandil, üle kolmesaja tuhande paari. Teisele kohale jäävad Briti saared ligi saja tuhande paariga ning seal olen nii mõnelgi korral alkidel külas käinud. Sealsed pesitsuskolooniad on muljetavaldavad, suurimas teadaolevas koloonias on loendatud koguni 45 000 pesitsevat paari.
Ega alk oma kummalise välimusega Eesti lindude seas kuigi tavapärane tundugi. Sellist naljakat nokka teistel lindudel pole. Aga see terav konksukujuline nokk on algile vajalik tööriist, sellega on hea kalast tugevasti kinni haarata. Algi lemmiktoiduks on tobiad, aga ta sööb ka merepõhjas elavaid limuseid ja molluskeid. Ja mõistagi ka muid kalu, keda oma elupaigas püüda õnnestub. Toitu otsides ujub alk merepinnal nagu part, aeg-ajalt sukeldudes kuni minutiks, suutes kuni seitsme-kaheksa meetri sügavusel ära käia. Kinnipüütud saagi pistab alk kohe nahka, kui pole just pesitsusaeg, mil viiakse pessa noka vahel korraga mitu kala. Olgugi, et pesas on tegelikult vaid üksainus poeg.
Oma ainsale tibule tassivad algivanemad kaljulõhesse toitu 18 päeva, misjärel vaatamata sellele, et algitibu on saavutanud alles veerandi täiskasvanud linnu kehakaalust ega oska veel lennata, suundub ta juba merele. Seal hoolitseb isa ta eest veel mitme nädala vältel. Pärast pesitsusperioodi lõppu kaotavad algid lennuvõime koguni pooleteiseks kuuks, kuna nendel ei toimu sulgimine nii nagu enamikel lindudel, sulghaaval, vaid nad kaotavad korraga kõik suled. Selline erikohastumus on alkidel välja kujunenud seetõttu, et ainuüksi ühe sule kaotus raskendaks alkidel lendamist oluliselt. Nende tiivad on lühikesed ja laiad, kaetud jäikade sulgedega, mis võimaldavad ühtviisi hästi nii lendamist kui ujumist. Kõndijana alk kuigi osav pole, sest tema elu möödubki peamiselt merel, lainetel kiikudes ning kalade järele sukeldudes. Tema jalad on kaugele keha tagaossa nihutatud, et neid ujumise ja sukeldumise ajal tüürina saaks kasutada. Kui peaks aga õnnestuma alki kõndimas näha, meenutab ta kõnnak ennekõike pingviini oma. Väljaspool pesitsusaega tal muidugi maale eriti asja pole.
(Ajakirjast “Hea Laps” 9 – 2018, lk 16)
