Aed-Põõsalind
Pesa munadega
Kas aed-põõsalindu tasub minna aiast otsima, sõltub suuresti meie aia iseloomust. Korralikult pügatud muruga aed, mille sees üksikud põõsad ja viljapuud ning korrektsed lille- või aedviljapeenrad, aed-põõsalinnule ei sobi. Kauni kodu auhinnaga pärjatud koduaiad pole aed-põõsalinnu lemmikud. Tema vajab veidi metsistunud aeda, kus tihedad põõsad üksteise kõrval ja kõrge rohi ning tihedaks pügatud hekk ei teeks ka paha. Sama lugu on parkidega, ka seal peab olema tihedaid põõsastikke ja hekke. Kui need tingimused täidetud, võib aed-põõsalinnu imekaunist laulu kuulda paar kaunist suvekuud.
Minu kodus on õnneks aed-põõsalinnule sobilikud tingimused täidetud nii aias kui seda ümbritseval krundil, mistõttu oleme igasuvised naabrid. Ja võin veendunult kinnitada, et see naabrus on mõlemale meeltmööda. Ei sega mina teda ega tema mind, aga ometi saan minagi tema pikkadest laululugudest osa nii nagu laulja teinepool ning kõik teisedki naabrid. Aed-põõsalinnu laul on kaunis ning talle iseloomulikult kauakestev. Seda kuulates jääb mulje nagu lind jutustaks mingit lugu, pidades vaid pisikesi pause. Ehk pajatab ta innukalt sellest, mida nägi talvepuhkusel viibides troopilise Aafrika metsades või Lõuna-Aafrika savannides. Itaalias ja mujal rännuteel nähtust ta vaevalt pajatab, sest rändab ta ju öösiti. Eks tema jutustuste sisu jäägu meie fantaasiaks, aga ilus on kuulata neid pajatusi kindlasti. Üldjuhul mai keskpaigast juuli keskpaigani, ehkki mullu kuulsin esimest aed-põõsalinnu laulu alles nädal enne maikuu lõppu.
Aed-põõsalind on võrreldav ööbikuga, kuna mõlema puhul on tähelepanuväärne tema laul, kuid välimus on ülimalt tagasihoidlik, vaid pruunid toonid. Ja näha on aed-põõsalindu üldse harva, sest tema saabudes on juba puud lehes ja just nende lehtede vahel ta toimetabki. Ka lauldes ei eksponeeri ta ennast kuskil väljaulatuval oksal, tavaliselt kostab laulgi lehestiku varjust. Ka oma pesa peidab lind tihedasse põõsasse või hekki, kuid kui see ikkagi õnnestub leida, kasvõi sügisel pärast lehtede langemist või heki pügamist, on see eksimatult võimalik ära tunda teades seda, et aed-põõsalind ei punu pesa okste külge nagu kõik teised põõsalinnud, vaid ehitab selle okstele toetuvana. See on enamasti vaid rohukõrtest koosnev kohev kausike. Sarnaseid pooleliolevaid kõrrekarkasse ehitab isalind enne emalindude saabumist mitmeid, kuna kõigil põõsalindudel on selline mängupesade ehitamise komme. Naissool on põõsalindude peredes otsustamisõigus ja isalindudel jääb võimalus valikut kinnitada vaid lausudes linnukeeles “olgu”. Poolelijäänud kõrrepesi jääb seega üksjagu üle ning võib meilegi silma jääda, need on oluliselt hõredamad kui valmisehitatud ja kasutuses olnud pesad.
Aed-põõsalindude elutsükkel on paljuski sarnane teistegi põõsalindude eluga. Süüakse putukaid, ennekõike mardikaid ning nende vastseid ja suve lõpu poole ka marju. Enamus neist lahkub meilt juba augustis, septembris võib kohata vaid üksikuid isendeid.
ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 12.08.23
