Öösorr

Öösorr tundub laisa näoga,
päeval ongi unine.

Veidi sarnaneb ta käoga,
sarnasus vaid väline.

Öösel männikus peab jahti
kiletiivalistele.

Vahepeal peab valvsalt vahti,
laulujoru joriseb.

Laul see meenutab tal vokki
(nõnda arvab inimmeel),
ise aga kuivand tokki,
lösutades metsateel.

Ega teda laisaks kulliks
paha pärast narrita,
öösel oleks rabamännik
igav ilma sorrita.

Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“, lk. 63