Luuletus kiivitajast

Kiivitaja Kiivitaja tõstis kisa, kui ta nägi võõrast. Peletama oli visa teda pesa juurest. Kui sel võõral mõtted pahad, kohe kõik said teada. Kas ta tahab või ei taha, siin küll tegi vea ta. Kiivitajal pole isu saada võõralt tünga. Innukalt ta riidu kisub, tülitajat ründab. Nii on olnud läbi aja: kohe pärast talve kiivitaja…

Luuletus hiireviust

Hiireviu Põllu kohal keegi luurab, hiired nüüd on ohus. Hiireviu kui ringi tuulab, peidavad end rohus. Vahel viu ka istub postil, pilk on ikka terav. Hiir end unustab pruukostil, kaua ta veel elab? Hiireviul ju eesmärk selge – pojad vaja toita. Kuni väljas on veel valge, miski muu ei aita. Kui on lapsed ükskord suured,…

Luuletus harakast

Harakas Harakas ei tunne huvi reisimise vastu – sinna, kus on talvel suvi, eal ta jalg ei astu. Kuigi talv siin külmavõitu, arvab harakas vist – hamba alla leiab toitu kasvõi koerakausist. Ainult tegur üks on segav, häiritud on harakas – talvel natuke on igav, suvel mune varastas. Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in…

Luuletus öösorrist

Öösorr Öösorr tundub laisa näoga, päeval ongi unine. Veidi sarnaneb ta käoga, sarnasus vaid väline. Öösel männikus peab jahti kiletiivalistele. Vahepeal peab valvsalt vahti, laulujoru joriseb. Laul see meenutab tal vokki (nõnda arvab inimmeel), ise aga kuivand tokki, lösutades metsateel. Ega teda laisaks kulliks paha pärast narrita, öösel oleks rabamännik igav ilma sorrita. Raamatust: Peep…