Kuldnokk

Esimene kuldnokk käis mu koduaia pesakasti uudistamas juba veebruari keskel, kuid see oli juhuslik seikleja, päris oma kuldnokad saabusid 23. märtsil talviselt reisilt tagasi. Neli-viis kuud veetsid nad Lääne-Euroopas. Selleks paigaks võis olla Inglismaa või Holland, Iirimaa või Prantsusmaa, aga suure tõenäosusega hoopis Belgia, kus on hea kodune tunne koos Eestist pärit Europarlamendi saadikutega aega veeta. Aga eks Euroopa Liidu tingimustes ole ju eestlasi nüüd mõneski nimetatud riigis päris palju tööle asunud, nii et kuldnokkadel talvel kodutundest ehk puudu ei tulegi.

Kuldnokad on suurepärased lendajad, neile on reisimine hoopis lihtsam kui meile. Ühe päevaga tublisti üle tuhande kilomeetri maha lennata pole kuldnokale probleem, seda on tõestanud rõngastusandmed. Vaid pääsukestest on kuldnokale lendamises vastast, tema lennukiirus võib ulatuda kuni 75 km/h. Autoga suudaksime tast siiski mööda kihutada, aga tuhat kilomeetrit päevas kipub autogi jaoks liiast olema.

Märtsis saabusid esimeses järjekorras kohale kuldnoka isaslinnud, kes otsisid üles oma eelmise aasta pesakastid. Kui oli, mida otsida. Kohe asus kuldnokaisa sinna ööbima ning olles nädala-paari jooksul siinse eluga taas kohanenud, hakkas kodus koristama. Vahepeal koju jõudnud kuldnokaema asus mehele appi. Muidugi, kui see pesakast meie aias juhtub olema, võiksime selle ise enne kuldnokkade saabumist ära puhastada, meie jaoks on see palju lihtsam. Samuti tasub igal aastal üle vaadata, ega kastid pole pragunenud ja kas nad ikka kindlalt kinni on.

Mul juhtus möödunud aastal nii, et pesakastid jäid õigel ajal millegipärast puhastamata ning kuldnokki jälgides imestasin, et ühes pesakastis, mis alati olnud asustatud, on seekord vaikus. Käidi ja vaadati, aga ükski kuldnokk seda koduks ei valinud. Ronisin siis üles ning sain põhjuse teada. Nimelt oli seda pesakasti talvel kasutanud värbkakk ning nüüd oli kastipõhjas mitmekordne kiht kaku räppetompusid. Selgus, et kuldnokk teiste järelt pole nõus koristama.

Kui kellegi kodu juurest aga kuldnoka pesakast veel üldse puudub, tasuks see meisterdada ja üles panna. Kuldnoka pesakasti sobiv küljepikkus on 30-35 cm, põhja mõõdud 14×14 cm, lennuava läbimõõt 5 cm. Põhi tuleks kinnitada seinte vahele, mitte alla, nii peab kauem vastu. Katuse esiserv peaks pikem olema, et vihm lennuavast sisse ei sajaks. Katus või üks seintest võiks käia lahti, siis saame pesakasti hiljem puhastada. Istumispulka lennuava alla ei maksaks panna, see võib kriisiolukordades pesaröövli tegutsemist kergendada. Ka ettepoole kaldu katus on turvalisem kui lamekatus, sest kassidele meeldib kangesti katusel istuda ja „kuldnokavaatlusi“ harrastada. Kinnitada võib pesakasti kas puule, elektripostile või kuuriseinale sellisele kõrgusele, kus linnul ohutu oleks, kuhu kassidel raskem ligi pääseda. Kuna kuldnokkadel kindlat pesitsusterritooriumit pole, võib ka mitu pesakasti lähestikku panna. Kuldnokk on seltsiva loomuga, naabrite vastu pole tal midagi. Tõsi, tänavu kipub kuldnokale pesakastide tegemine ja ülespaigutamine pisut hiljaks olema jäänud, pesitsus juba käib, aga mine tea, ehk on mõni hilineja veel ilma pesata. Või siis võtab pesakasti kasutusse mõni piiritajapere, nemad pole veel lõunamaareisilt saabunudki.

Kuigi kuldnokal naabrite vastu pole midagi, oma kodumaja kaitseb ta südilt. Kui peaks mõni teine kuldnokk seda omale himustama, läheb löömaks. Vahel madistavad kastis sees, nii et suled lendavad. Eks kaklusi tuleb meilgi vahel ette, selles suhtes me kuldnokaga üksteisest väga ei erinegi.

Aprillis oli kuldnoka aktiivseim lauluperiood. Sel ajal, kui perenaine pesaehitusega tegeles, lasi peremees laulul hoogsalt kõlada. Ta teeb seda süvenenult ja žestikuleerides, uhke kirju kuub helklemas päikesepaistes. Ja üllatuslikult ei ole võimalik leida kahte täpselt ühtmoodi laulvat kuldnokka! Kõik nad kannavad omas võtmes ette kuuldut-kogetut. Oma laulusse põimivad kuldnokad nii teiste lindude ja loomade hääli kui inimeste poolt tekitatud helisid. Nii võib koduõuelt pesakasti katuselt või puuoksalt kuulda nii suurkoovitaja trillereid, partide prääksumist, kanade kaagutamist, suitsupääsukeste lauluvidinat, hiireviu hüüdeid kui ka ukse kääksumist või isegi telefonihelinat. Kui minu koduõuele tänavu märtsis esimesed kuldnokad saabusid, hakkasin kuulma juba aprillis-mais saabuvate rändlindude lauluvidinaid – vainurästas, karmiinleevike, peoleo ja suitsupääsuke olid perfektselt esitatud.

Mais kooruvad kuldnokaperes kaunitest helesiniste koortega munadest aplad kuldnokalapsed. Enam pole papal aega laulmiseks, nüüd tassivad mõlemad linnuvanemad teineteise võidu lastele toidupalasid. Inimesed on kuldnokalaste kasvamise ajal rõõmsad, sest peaaegu kõik, mis kuldnokapere sel perioodil toiduks tarbib, kujutab inimeste jaoks aia- ja põllukahjureid. Teadlaste arvutuste kohaselt söövat kuldnoka pesakond kasvamise ajal ära tervelt 8000 maipõrnikat või selle vastset. Pluss veel tohututes kogustes traatusse, nälkjaid ja palju teisi kahjureid.

Tõsi ta on, et paar kuud hiljem kujuneb kuldnokaparvedest aiapidajatele tõeline nuhtlus, aga need on juba põhja poolt meile saabunud isendid. Nimelt hakkab suve teises pooles kuldnokk eelistama taimset toitu ja kirsid, murelid, sõstrad ning muud maitsvad palad kasvavad ju aedades. Kust peaks kuldnokk teadma, et neid ei tohi võtta, et need on eraomand? Selgrootuid tohtis ju võtta küll igalt poolt. Eks aiapidajad peavad lihtsalt need kavalused välja mõtlema, kuidas oma saaki kaitsta, kuldnoka peale viha küll ei sobi pidada. Tal on ju tegelikult hea maitse!

Meenub vestlus käsitööpoe müüjaga Shetlandi saarte pealinnas Lerwikis. Valisin välja munaaluseid, mida osta. Igale alusele oli peale joonistatud ühe linnu muna ning lisaks kirjutatud linnu ladinakeelne nimi. Linnumehena ei saanud selliseid praktilisi suveniire ostmata jätta! Aga kui olin valinud teiste hulgas ka kuldnoka munaga aluse, ei mõistnud müüja, miks selle „peletise“ muna olin valinud. Rääkisin siis, kuidas me kuldnokkadele pesakaste ehitame ja neid kevadeti ootame. Seepeale sajatas müüja, et „muidugi, teie seal poputate neid kevadel ja siis lendavad nad suvel siia ja pistavad kõik meie marjad nahka!

Ei osanud siis muud kosta, kui et meil pistavad Venemaa ja Soome kuldnokad samuti marjad nahka, kui me neid ei kaitse, aga kuldnokki armastame sellegipoolest.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 30.04.22, lk 11