Jääkoskel
Jaanuaris on enamus veekogusid jääkaane all. Jääkosklal pole aga vaatamata oma nimele jääga miskit peale hakata. Ei kõlba see toiduks ega lase toidule ligi. Seetõttu kohtame talvel jääkosklaid ikkagi seal, kus vaba vett on. Sest jääkosklale sobivad suupisted – väikesed kalad – elavad ju vees. Neid püüab ta sukeldudes kuni nelja meetri sügavuselt. Õnneks ei külmu meil kõik veekogud peaaegu kunagi kinni ja nii võibki talvel Eesti vetes kohata tuhandeid kosklaid, olgugi et suur osa neist talveks soojema kliimaga aladele Kesk- ja Lääne-Euroopasse reisib. Märtsis-aprillis on nemadki jälle tagasi. Lääne-Virumaa rannavetes talitab paar-kolmsada jääkosklat.
Vähemalt rannarahvale on jääkoskel vana tuttav. Juba ammustel aegadel kasutati kevadeti nende mune toiduks, kosklaid nimetati lausa rannarahva kanadeks. Kuna kosklad pesitsevad puuõõnsustes ja kividevahelistes tühimikes ja isegi pööningutel ja küünipõrandate all, ehitasid inimesed neile ka pesakaste ning panid lihtsalt tünne puude ja toigaste otsa. Kosklatele sobivad sellised tehispesad hästi ja nii oligi lihtne neist mune korjata. Tavaliselt ei võetud ära kunagi kõiki mune, mõni jäeti ikka pessa alles ja nii muneski emakoskel aina mune juurde. Kus pesakohtadega kitsas, seal munevad vahest mitu kosklaema ühte pessa ning seda munakuhilat niikuinii ei suudaks neist keegi haududa, sest see ei mahu ühe linnu alla mitte kuidagi. Sellise ühispesa puhul on munade korjamine õigustatud, sest muidu läheksid kõik need munad raisku.
Seega on jääkosklad inimestega harjunud ja ei pelga koduõuedes ega mujal inimeste vahetus läheduses pesitseda. Kui aga minna kosklapessa piiluma siis, kui kosklaema pesal istub, kuuleme tema suust tigedat sisinat. Ära ikka tuppa torkima tule! Lisaks mao kombel sisistamisele mõistab kosklaema ka põrsa kombel röhkida, aga seda häält kuuleme temalt lennu ajal. See võib kostuda ka konna kombel krooksumisena. Isakosklatel on hoopis helisevamad hääled. Kevadel nad lausa laulavad vahest, aga kõlavana kostub ka nende lennuhäälitsus krakrakrakra. Aga mis neil viga hõisata, kõik kodutööd ja lastekasvatamine on naise õlul. Mehed ajavad omavahel meesteasju, ei nemad lase ennast lastest häirida.
Kosklaemad on aga toimekad ja ega neil lihtne tõepoolest ei ole. Pärast seda kui nad on veidi rohkem kui kuu aega pesal istunud ning munadest pojad välja haudunud, on vaja see kümmekond lapsekest lähima veekoguni toimetada. Selleks on need sulekerad kõigepealt vaja pesast välja meelitada ning kosklapoegade maailmaavastamine algabki enamasti korraliku õhulennuga, sõltuvalt kui kõrgel pesa paiknes. Vees on neil tibudel juba märksa turvalisem keskkond kui maa peal, aga teinekord võib kosklapesa lähimast veekogust ka päris kaugel asuda, kui lähemalt ema sobivat õõnsust ei leidnud. Nii võtabki kosklaema lapsed sappa ning algab jalgsimatk veeni. Kel on õnnestunud sellist matkaseltskonda näha oma silmaga, on kõvasti vedanud, sest see on väga armas vaatepilt. Aga ohtlik. Enne veekoguni jõudmist ähvardvad kosklapoegi kümned ohud ning kõik ei pruugi sugugi sinna kohale jõuda.
Vette jõudnuna on aga kosklapojad juba oma loomulikus keskkonnas ning lähima viie nädala jooksul õpivad nad emalt elutarkusi, misjärel alustavad juba iseseisvat elu. Kalurielu. Jääkosklad on varustatud pika ja kitsa nokaga, mille tipus on konks, nokaservades aga terved rivid tahapoole suunatud teravaid hambakesi. Ja voolujooneline keha. Kõik eeldused edukaks kalapüügiks on kosklale looduse poolt antud ja neid ta mõistab ära kasutada. Südatalvel pakub siinne loodus kosklale sobivaid kalastustingimusi peamiselt avamerel, kuid kohe, kui märtsis hakkab tekkima vaba vett mujalegi, hakkavad ka jääkosklad juba paaridena asustama jõgesid ja muid sobivaid pesitsuspaiku. Et aprillis pesitsemisega pihta hakata. Seega – jääkoskel ootab jääminekut!
Lääne-Virumaal võib praegu talvisel ajal jääkosklaid leida kõikjal, kus meri jäävaba. Olgu selleks siis Kunda või Letipea või Vergi või Pedassaare või muu rannaküla. Ka pesitsejatena on nad siinse rannarahva vanad tuttavad. Mart Mäger kirjutas oma 1969. aastal ilmunud raamatus „Linnud rahva keeles ja meeles“ kosklamunade toiduks kasutamise kohta: „Rannarahvas kasutab jääkosklaid tänase päevani kana eest. Nende mune süüakse paljudes paikades: Käsmus, Võsul, Viinistus, Virtsus, Vormsil, Ruhnus, Kihnus ja suurtel saartel.“ Küsisin Käsmu Meremuuseumi peremehelt Aarne Vaigult, kuidas praegu, 21. sajandil selle teemaga on. Vaigu sõnul korjasid nõukogude ajal tõepoolest nii kosklate kui muudegi suuremate lindude mune toiduks paljud käsmukad ja võsukad, praeguseks on see komme vaibunud. Kosklakaste on ka väheks jäänud, sest varesed õppisid neis ise munavargil käima ja nemad ei lähtunud inimeste loogikast, et jätavad mõne muna pessa ka. Seetõttu kosklad loobusid kastide kasutamisest ning paljud Käsmu kosklad on kolinud pesitsema meremuuseumi pööningule, kus varesed vargil ei käi. Küll on aga Aarne Vaik ise vahetevahel mõne kosklamuna ka sel sajandil toiduks tarvitanud. Tema sõnul on kosklamuna kanamunast suurem ning sel on oluliselt suurem rebu, munavalge osakaal on tüki maad väiksem kui kanamunas.
Võib juhtuda, et mõnikord satub jääkoskel talvel ka siseveekogudele. Mullu jaanuaris oli üks kosklaema meie maakonnas liikvel: 20.01 kohtasin teda Vetiku Suurjärvel ning tõenäoliselt sama isendit vaatles päev hiljem Viive Kiis Rakvere rahvaaia tiikidel.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 08.01, lk 4
