Puukoristaja

Nüüd, kus miinuskraadid enam väga harvad külalised pole, sigineb koduaedadesse aina enam linnukesi uurima, kas juba toidumajakesed välja pandud ja neisse seemneid puistatud. Tihastega hästi seltsiv puukoristaja on talviti sage külaline toidumajakestes. Ta on tihastest suurem ja tugevam ning konkurentsi korral paneb selle ka maksma. Oma voolujoonelise keha, sinihalli ülapoole, lühikese saba ja roostekarva sabaalusega on ta hästi ära tuntav. Läbi silma jookseb puukoristajal must vööt. Ainsa linnuna liigub puukoristaja puutüvedel ka pea alaspidi. Seda võimaldavad tema laiahaardelised varbad ja pikad küünised.  

Looduses otsibki puukoristaja puutüvedelt putukaid, liikudes mööda puutüve nii üles- kui allapidi. Linnuteadlaste arvutuste kohaselt suudab puukoristaja päeva jooksul ära süüa 25 grammi putukaid, mis võrdub tema enese kehakaaluga! Sellise tempoga hävitaks ta aastas tervelt 9 kg kahjureid, kuid see läheks liiga ühekülgseks. Vahelduseks pistab puukoristaja meelsasti pähkleid, päevalilleseemneid või kaera. Miks mitte ka rasva, kui juba toidumajakesse sai tuldud. Pähklid on puukoristaja eriline nõrkus. Mitmes keeles, nii soome, rootsi kui inglise, on ta nimigi pähklitega seotud. Toidumajakeses ta naljalt enne muu toidu kallale ei asu, kui pähklid otsas. Otsa saavad nad aga päris kiiresti, sest puukoristajal on komme toidutagavarasid soetada. Nii seemneid kui pähkleid topib ta lähedusse koorepragudesse, maskeerib need seal võimalusel samblatutiga või kooretükiga äragi. Näljapäevadel hea võtta. Muidugi ei leia ta pärast kõiki enam üles või leiavad teised linnud. Aga hea rahulik olla, kui tead, et on tagavarasid. 

Veebruaris hakkab puukoristaja juba vilet laskma. See on tema kevadlaul. Õieti on tal isegi kolm erinevat laulu, aga iseloomulik on neile kõigile läbilõikav tugev vile. Kõige paremini tunneb puukoristaja ära tema kutsehüüu järgi, mis on järsk „djutt djutt“ või „djudutt djudutt“. Selle häälitsuse järgi on ta omale teiseks nimeks saanud puuklutt, mis on päris laialdaselt kasutusel.  

Oma pesa ehitab puuklutt aias, pargis või lehtpuudega metsatukas leiduvasse puuõõnsusse. Kui õõnsuse lennuava on liiga suur, mätsib puukoristaja selle saviga parajaks, nii et ta ise täpselt läbi mahub. Nii on turvalisem. Maikuus kooruvad kuus-seitse poega, kes kõik hea söögiisuga on. Nii käibki peaaegu jaanipäevani puukluttide peres kõva „puude koristamine“. Et lapsed igati tugevad kasvaksid. 

Puukoristajad on väga paigatruud linnud. Nad elavad aastaringselt ning aastast aastasse samal territooriumil. Ka noored ei rända sünnikodust kaugele, üksnes lähima vaba krundini. Nii võime üpris veendunud olla, et samad linnud, keda talvel toidame, „koristavad“ suvel meie viljapuid või kodumetsa. Kui meil jätkub piisavalt kannatlikkust, võime harjutada kohaliku puukluti oma peopesaltki pähkleid haarama. See saab olema vastastikune usaldus. Kindlasti mõlema jaoks suur katsumus. Aga tasub proovida. Puukoristajaid kohtame enamikes kodumaakonna parkides, ka suuremates aedades ja metsatukkades. 

Puukoristaja / ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 20.11.21 leheküljel 6