Metsis
Metsis on uhke lind. Õigemini, kevadel mängiva metsisekuke nägemine on uhke vaatepilt. Aprillis on kuked kõige enam mänguhoos. Ainult et nende imetlemine sealjuures eriti reaalne polegi. Pigem saame seda imetleda loodusfilmidest ja loodusfotodelt. Mitte et meil metsiseid ei elaks, aga neid ei tohi häirida. Metsis on looduskaitsealune liik ning nende elupaikades ei tohi jaanuarist kuni juuni lõpuni liikudagi, las nad toimetavad rahus omi rituaale! Inimene ei kuulu metsise lemmikute hulka ning seepärast nad elavad meist võimalikult kaugel, niisketes männikutes, kuhu meil tegelikult kevadel väga asja ei olegi. Suvel ja sügisel iseasi, kui marju ja seeni otsime.
Hea on teada ikkagi, mis kevadeti metsisemetsas toimumas on. Juba esimeste koidumärkide ajal, väga vara hommikul, enne kui varasemadki laululinnud noka lahti teevad, kogunevad metsisekuked juba mänguplatsile ning alustavad esimeste naksatustega. Hommiku arenedes muutuvad naksatused üha kiiremaks ning lisandub sisin. Mäng kogub hoogu. Iga kukk astub oma kindlal rajal, vehib tiibadega ning hüppab aeg-ajalt õhku. Läheb jõukatsumiseks. Eemalt piidlevad neid kirjud metsisekanad, kellele kogu see trall vägagi korda läheb. Eks tahetakse ju järglasi sigitada ikka kõige vägevama kukega. Vahest muidugi juhtub, et tugevamad kuked liigselt hoogu satuvad oma jõudemonstratsiooniga ning kanad, jõudmata võitjat oodata, paarituvad mõne viletsama vennikesega.
Ühed ja samad mängupaigad püsivad aastaid, isegi aastakümned, kui inimene vahele ei sega. Metsaraied või muu häirimine võivad metsistele mõjuda isegi psühholoogiliselt saatuslikult. Aeg-ajalt kohatakse ikka niinimetatud hulle metsiseid, kes ründavad inimesi või isegi autosid. Need ongi häirimise tulemused. Hullununa on palju võimalusi hukka saamiseks. Ilmuvad ju sellised kuked asulatessegi.
Muidugi on metsiseid võimalik ka nende normaalses elukeskkonnas kohata neid mänguplatsidel segamata. Nimelt on metsistel ühekülgse toitumise tõttu vajadus kivikeste järele, mistõttu nad metsadevahelistel kruusateedel neid nokkimas käivad. Seal neid inimene kõige sagedamini kohtabki. Terve talve läbi toituvad need peaaegu kalkunisuurused linnud peamiselt vaid männiokastest. On vast dieet! Eks mida kevadepoole, seda rohkem hakkab nokka ka puude-põõsaste pungi ja võrseid, aga annab ikka nii suurt kõhtu nii peene toiduga täita. Praegu, suvisel ajal on lihtsam, siis sobivad toiduks ka puude lehed, eriti nokkamööda on paju ja haava lehed. Ja muidugi mustikas on üks lemmiktaimi metsisele, sellel sobivad süüa nii lehed kui marjad. Ja metsisetibud pistavad veel mustikalehtedelt putukavastsedki nahka, palja taimetoiduga suureks ei kasva! Kuna ka meie armastame mustikaid, võib juhtuda, et just nüüd juulikuus mustikametsas õnnestubki metsiseperega kohtuda. Seda kohtumist tasub oodata. Olgugi et esialgu võib tohutu tiivarobin meid kohutada, kui metsisepere lendu tõuseb, aga ehmatus läheb üle, kohtumisrõõm jääb. Metsisepojad on võimelised juba nädalavanustena lendu tõusma, kuid mõistagi ei tekita nende tibude tiivakesed kaugeltki mitte sellist müra nagu suure metsisekana tiivad, kuke omadest rääkimata.
Kuu vanuselt, umbes siis, kui mustikaaeg läbi hakkab saama, noored metsised iseseisvuvad, olles ära õppinud taimedieedi pidamise. Kuid metsised on väga paiksed linnud ning oma pesitsusalalt nad naljalt ära ei liigu, elavad ühes piirkonnas aastaringselt. Nii võime tuleval aastal mustikametsas taas kohtuda.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, Metsis 17.07.2021, lk 4
