Suurnokk-vint
Suurnokk-vindi ehk suurnoka puhul ei teki küll hetkekski küsimust, kust ta oma nime on saanud. Piisab pilgust talle näkku ja asi selge. Iseasi on see, et kuidas õnnestuks talle seda pilku näkku heita, kui lind tegutseb enamasti varjatult puuvõrades. Aga just sellepärast räägimegi temast nüüd, mil puud pole veel lehte läinud. Kuna kõik suurnokad ei lenda talveks lõunasse, mõned jäävad siia ja ehk on teil olnud võimalus nendega talveperioodil tutvuda, sest hääl meelel külastavad nad lindude toidumajakesi. Minu kodusele talvisele lindude toitmisplatsile ilmus suurnokapaar tänavu 17. aprillil sihvkakoori revideerima, siis kui muud linnud enam sealt midagi leida ei lootnud. Sealt õnnestus nad ka pildile püüda.
Toidumajas tõmbavad nad kindlasti endale tähelepanu, sest kohe hakkab silma suurnokkade veidi omapärane kehakuju. Lisaks ebatavaliselt jämedale nokale on neil ka pea suurem kui teistel lindudel ning saba jällegi lühem kui teistel. Suuruselt jäävad musträstale alla, aga tihastest ja varblastest on oluliselt kogukamad. Mida siis pakkuda sellistele suursugustele külalistele järgmisel talvel, kui nad peaksid meie aeda külastama? Eks ikka sihvkasid, need on niivõrd universaalsed seemned, et sobivad peaaegu kõigile külalistele. Aga suurnokkadele on võimalik headmeelt valmistada ka selliste paladega, millega teisi linde ei meelita. Näiteks kanepiseemned maitsevad neile, teised linnud neist toidumajakeses eriti ei hooli. Lemmikroaks on suurnokkadele aga koguni kirsikivid! Kes teine oskaks kirsikive toiduks pidada? Need me ju sülitame kirsside või murelitega maiustades välja. Mida teeb aga suurnokk-vint, kui suvel kirsipuule satub… ta sülitab kirsside-murelite viljaliha välja ning krõmpsutab ära vaid kirsikivid! Üksnes sellise võimsa nokaga kannatab kirsikive krõbistada nagu karamellkompvekke. Seega tasuks meil edaspidi kirsikivid talveks alles hoida, on mida suurnokale pakkuda. Teades, et suvel armastab suurnokk ka hernepeenras herneraksus käia, võib muidugi talvel ka supihernestega proovida teda võluda.
Eks suurnoka menüü on tegelikult laiem, ka viljaterad on talle nokkamööda ja mitmete puude, nii toomingate kui pihlakate, vahtrate ja kuuskede seemned. Täielik taimetoitlane. Üksnes poegade toitmise ajal pistavad ka mõne putuka põske, sest lastele tuleb ikka ju kasvuperioodil rikkalikumat toitu pakkuda. Ja kus sa siis ennastki ilma jätad.
Pesa ehitab suurnokk-vint kõrgele lehtpuu võrasse ja seda on lihtne ära tunda, kui korra oled näinud. Sest selles on „palgid“ laotud risti-rästi üpris kohevasse kuhja. Seest on muidugi korralikult peenema materjaliga viimistletud. Täieliku lehtpuulembese linnuna eelistab suurnokk mõistagi ka ehitusmaterjalina vaid lehtpuupalke. Pesaehitus läheb lahti mais-juunis. Sageli saabuvad suurnokad lõunast juba paaridena ning valivad siis sobiva pargi või aia või muu lehtpuusalu elamiseks välja. Nagu juba jutu alguses mainisin, ega neid siis lihtne märgata pole, kuna elu käib varjatult puuvõrades. Küll aga jäävad suurnokad vahele neile, kes lindude häälitsusi tunnevad, sest ega nad ju vaikides seal puu otsas istu. Tõsi küll, ega nad ei lärma ka, aga tasane terav „tsiks“ saadab suurnokki pidevalt ning just selle tsiksumise järgi neid kõige parem tähele panna ongi. Eriline laulumees suurnokk pole, aga see vaikne lühike lauluke, mis tal on, sisaldab samuti neit tsikse, nii et kui see parool selge, pole suurnoka ülesleidmine liiga keeruline ülesanne. Igas pargis ja kõrghaljastusega koduaiaski tasub meeled erksad hoida, et suurnokad kõrvade abil üles leida.
Suurnoka lemmikroog
Suurnokk-vint on imeline,
kahtlemata väärib nime,
kuna nokka nagu temal
kohtab vaid ta isal-emal.
Teised laululinnud aga
noka suuruses tast taga.
Kadedad nad siiski pole,
nende arust on see kole.
Igal veidrusel siin ilmas
mingit põhjust peetud silmas.
Nii ka suurnokk pole erand –
toiduks pole üksnes terad.
On üks roog, mis üle kõige,
suurnokk arvab, ainuõige –
kirssidest ta välja tirib
ülimaitsvad kirsikivid.
Selleks ongi nokk nii võimas:
On ta maiustamas käimas,
ühtelugu tal siis vaja
kirsikivipurustajat.
Luuletus „Suurnoka lemmikroog“ on ilmunud Peep Veedla 2009. aastal ilmunud linnuvärsside raamatus „Pöialpoiss – made in Luxembourg“.
