Mustpea-põõsalind
Peaaegu et kolm viimast kuud on mustpea-põõsalind võimaldanud meil kuulata imepuhta kõlaga kaunist linnulaulu. Vähemalt minu kõrva jaoks kõlavad tema lauldavad flöödihelid kuidagi eriti selge ja kõlava tämbriga. Tänaseks on küll lauluaeg läbi saamas, aga eks tuleval kevadel, juba aprillis on ta taas platsis. Tema laulu peetakse meie laululindude seas kolmanda koha vääriliseks ööbiku ja laulurästa järel. Tema laulus eristatakse kahte osa, pianot ja fortet. Laulu kõige kaunim osa on just see flöötiv forte, mis võib koosneda kuni kümnest silbist. Tubli on mustpea-põõsalind veel sellepoolest, et tema imelist laulu võib kuulda päeva läbi ja isegi vihmaga, ei ole vaid hommikune ja õhtune laulja nagu näiteks laulurästas.
Välimuselt on mustpea-põõsalinnu isalindu lihtne ära tunda, kuna tal on justkui must müts peas, kuid emalindudel ja noortel on see müts hoopiski punakaspruun. Siit võibki järeldada, et küllap on linnule nime pannud meesterahvad. Aga mitte ainult Eestis, sama nime kannab ta ka teistes keeltes. Isegi ladinakeelne atricapilla tähendab mustpead. Aga ega sel ajal kui lindudele nimesid pandi, ei rääkinud keegi veel soolisest võrdõiguslikkusest… Korrektsuse huvides soovitaksin mina teda mütspea-põõsalinnuks kutsuda. Igatahes leidub neid mütsikandjaid meie väikeses Eestis kuni pool miljonit paari pesitsemas.
Praegu on suvi sealmaal, et need muidu eranditult putukatest toituvad linnud hakkavad ka marjade vastu huvi tundma. Nii nagu paljud teisedki sarnaselt toituvad linnud, oskavad nemadki maiustada. Muidugi ei maksa arvata, et neist väikestest laululindudest on meie aedades marjasaagi nahkapistjaid, seda kindlasti mitte. Ja kui pistavadki teinekord mõne mammu noka vahele, ei pane me seda tähelegi. Ega and päris aialinnud polegi, eelistavad pigem rohke alusmetsaga kuusikuid ning leht- ja segametsi, aga elavad ka parkides ja kalmistutel.
Oma pesa ehitavad need põõsalinnud muidugi põõsasse või noorele kuusele, aga enne kui päris pesaehituseks läheb, vorbib isalind kõrtest mitu niinimetatud mängupesa teha. Nende vahel tuleb pruuni mütsiga põõsalinnumammal valida, milline sobib tema ettekujutusega elamiskõlblikust elupaigast ning see ehitatakse vähem kui nädalaga koos valmis. Nüüd lähevad ehitusmaterjalina käiku lisaks kõrtele ka peened raod ja taimevill, siseviimistluses ka jõhvid. Asja juurde käib tore mäng, mille käigus isalind keerutab end oksal kummardusi tehes ning pea- ja seljasulgi turritades, saba tõstes ning vaikselt piiksudes. Kui aga pesa valmis, toodab emalind sinna 4-6 muna ning haudumiseks läheb juba kordamööda. See aeg möödub ruttu, sest hiljemalt kahe nädala pärast on tibud koorunud ning ega nad püsi pesas kahte nädalatki.
Augustis-septembris võtavadki esialgu noored, hiljem vanalinnud ette öise reisi Lõuna-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse, kuidas keegi. Mõned neist viivitavad reisiga oktoobrini, üksikud isegi novembrini, aga selge on see, et tuleva aasta aprillis-mais on need mütsikandjad meil tagasi ning saame taas neid imelisi lauluhelisid kuulata.
