Karmiinleevike
November kipub olema meie kliimavöötmes küll vist kõige kõledam kuu. Kes ei ihkaks praegu viibida hoopis kusagil soojemal maal… näiteks Indias? Reisifirmad reklaamivad kogu aeg Goa-reise Indiasse, aga millise hinnaga! Oh, oleks vaid tiivad…
Karmiinleevikesel on tiivad ja omapärane komme Indias talvepuhkus veeta. Teised laululinnud võtavad sügisel suuna ikka Lääne-Euroopa või Aafrika peale, aga tema, kavalpea, suundub Indiasse. Ühena vähestest laululindudest siitkandist. Hea valik minu arust. Olen Indias käinud sügisesel ajal ja oli ikka mõnus kliima küll. Kui ära unustada, et tegelikult jube palav. Karmiinleevike asus reisile juba augustis, nii et tänaseks on ta end Indias ammugi mõnusalt sisse seadnud. Meie praegune pori talle korda ei lähe.
Kevadel, maikuu teises pooles, saame karmiinleevikesega uuesti kokku, siis jõuavad nad tagasi. Aru saame sellest nii, et kuuleme põõsast või puu otsast head soovitust, et „sa vaata videot!“. Seda kõlavat peenehäälset lauluhõiget võib tõlgendada ka teisiti, mina kipun ikka kuulma tögavat „see Peep on idioot!“. Aga ega ma linnule seda tögamist pahaks pole pannud, tean ju, et tõlgendus on kuulaja kõrvades. Tema jaoks on see territooriumihüüd ja adresseeritud teistele karmiinpunastele liigikaaslastele.
Karmiinleevikese isaslinnud on ikka ilusad punased küll, justkui pea ees värvipotti kastetud! See-eest emaslindudel kohe sugugi silmatorkavust pole, kui just tagasihoidlikkust välimuses vooruseks ei oska pidada. Mäletan oma esimest kohtumist karmiinleevikesega, mis aastakümnete eest Järvamaal Seidla mõisa pargis enelapõõsastes aset leidis. Sattunud karmiinleevikese pesa peale, hakkas minuga kurjustama just pesal haudunud emaslind. Mõistagi püüdsin teda linnumääraja abil paika panna, aga mille järgi sa määrad, kui linnul üldse väljanägemist pole! Ei mingeid värve, pruunikas justkui varblaseema, nokk ka jäme nagu varblasel, aga ometi ta ju varblane pole! Varblane ei ehita põõsasse kõrtest kausikujulist pesa ega mune siniseid mune. Andis ikka pead murda, ei mäletagi enam, kuidas täpselt äratundmiseni jõudsin, aga see-eest sain liigi nii selgeks, et sealtpeale hakkasin üha sagedamini enda ümber karmiinleevikesi märkama ning põõsastest nende pesi leidma. Sest ega ühelgi teisel laululinnul, kes põõsastesse kõrtest pesi ehitavad, siniseid mune ei ole küll. Kui sinisemunaline pesa on samblast ja kuuseraagudest, kuulub see võsaraadile, aga kui kõrtest, on karmiinleevikese kodu. Olgu see siis kuusel, kadakal või lehtpuupõõsas. Kuigi karmiinleevike on selgelt lehtpuulembene linnuliik, ei sega see tal pesa ehitamast ka okaspuule, peaasi et see võimalikele vaenlastele silma ei hakkaks. Munahimulisi röövleid on ju kõik kohad täis!
Karmiinleevikeste peres on ka toitumisel omad kindlad põhimõtted. Nimelt taimetoitlus. Kui mitmed taimetoidulised linnud oma lapsi kasvatavad ikkagi lihaga (putukatega) üles, siis karmiinleevikesed ei halasta isegi lastele. Tõsi küll, seemned hautatakse siiski pugus pehmeks enne lastele suhu pistmist, muidu oleks noorele organismile nende seedimine esialgu liiga keerukas. Mõnikord siiski maitstakse ka mõnd röövikut, kuid see on pigem erand. Ja agaram toitja on karmiinleevikese peres isa, ega sel ajal kui pojad koorunud, ta enam video-vilistamistele aega ei raiska. Seega me juuli teises pooles ja augustis ei pruugi enam karmiinleevikeste olemasolu eriti märgatagi. Kui muud vintlased kogunevad rändeks suurtesse parvedesse, mis meile hästi silma torkavad, siis karmiinleevikesed võivad liikuda kõige rohkem perekonniti ringi, ei enamat.
Alles järgmisel kevadel on taas rõõm kuulda seda rõõmsat ja muudest linnulauludest selgelt eristuvat video- (või idioodi-) hüüdu ning imetleda kaunist punast varblast (soome keeles punavarpunen), kel sageli laulu vilistades pea- ja kuklasuled pungilikult turri aetud. Punkpunavarblane!
