Hõbehaigur

Hõbehaigur on nii valge sulestikuga, kui üldse olla saab. Valge nagu luik ja üpris suur lind, kuid suuruselt jääb ta luikedele siiski tublisti alla. Meie suurimast linnust kühmnokk-luigest erineb hõbehaigru kehakaal ligi kümnekordselt. Samas ega tiibade siruulatus luige omast palju ei erinegi, ca 1,5m luige 2-2,4m vastu.
Hõbehaigru arvukus aga kasvab Eestimaal lausa “mühinal”. Esmakordne hõbehaigru kohtamine Eestis on teada aastast 1914, järgmine aga enam kui 60 aastat hiljem, aastal 1975. Alles käesoleval sajandil võtsid hõbehaigrud Eestimaa asustamise tõsisemalt käsile, 2008. aastast on teada esimene pesitsuskatse. 2020. aasta maikuus loendati aga ainuüksi ühes Läänemaa piirkonnas Sutlepas tervelt 194 pesitsevat paari. Tõenäoliselt on hõbehaigur ka Lääne-Viru maakonnas pesitsejana koha leidnud, sest tema kohtamine on juba igapäevane nähtus. Kaks talve tagasi üks isend isegi talvitus siin, Tapa-Imastu kandis Valgejõel ja sealsetel allikatel toitudes. Praegusel sügisesel rändeperioodil võib neid aga lausa mõnekümneste seltsingutena kohata. 5. augustil loendas linnuvaatleja Viive Kiis Lobineemel Hanimuru rannalt koguni 98 valget haigrut üheskoos merelahel kalastamas.

Möödunud sajandi algusaastail olid aga hõbehaigrud Euroopas sattunud väljasuremisohtu. Oma dekoratiivsete sulgede tõttu. Neid õrnu valgeid siidiseid sulgi kasutati daamide kübarate kaunistamiseks ning seetõttu peeti neile lindudele halastamatut jahti. Kõikjal, kuhu haigrud oma pesitsuskolooniad rajasid, tapsid jahimehed neid armutult. Isegi pesitsusperioodil, mistõttu pojad pesades nälga surid. Kroonikud on kirja pannud, et ainuüksi Londonis läksid müügiks 1910. aastal 300 000 tapetud haigru suled. Võimalik, et see 1914. aastal parun Otto von Buxhoevedeni poolt Saaremaa lõunaranniku lähedal Tulpe saarel kohatud isend oligi siia tapatalgute eest põgenedes sattunud.

Inimesed, vaatamata oma rumalusele, ei suutnud õnneks kõiki hõbehaigruid hävitada, kuid Euroopa hõbehaigru populatsiooni kosumine võttis siiski aega. Üks olulisemaid ja ühtlasi kõige kaugemal Kirde-Euroopas asuv pesitsuskoloonia asus Austria suurima järve Neusiedli ääres. Ajendatud vajadusest kaitsta nii seda haigrukolooniat kui järve tervikuna, kuulutati 1964. aastal ilma erilise tseremooniata hõbehaigur Austria rahvuslinnuks. Kusjuures kaks aastat oli saanud seda tiitlit kanda suitsupääsuke.

Kas Austria rahvuslinnu vahetamine 1964. aastal oli tingitud üksnes sellest, et kahel riigil ei tohtinud sama linnuliik esineda, pole päris selge. Oli ju Austria kinnitanud suitsupääsukese rahvuslinnuks 12. aprillil 1962, Eesti aga alles sama aasta 26. novembril. Esimesele peaks õigus jääma. Pigem oli põhjuseks siiski see, et hõbehaigru kaitse vajas tähelepanu. Rahvalt ega isegi linnuvaatlejatelt selleks valikuks nõu ei küsitud. Igal juhul on nüüdseks hõbehaigru asurkond taastunud, Neusiedlist on saanud rahvuspark ning hõbehaigruid pesitseb sealses koloonias koguni ca 700 paari. Hõbehaigru kogu Euroopa populatsiooni hinnatakse juba kuni 24 tuhandele paarile, levinud on ta aga kõigil mandritel peale Antarktise. Tõsi, teistel mandritel on teised alamliigid, keda on peale meie Egretta alba kolm.

Vaatamata sellele, et alates 2019. aastast on meil kohatud üksikuid hõbehaigruid ka talvel, lahkuvad suurem osa siiski detsembriks soojematele aladele ning rohkemal hulgal hakkavad nad tagasi saabuma märtsis. Peaasi, et madalat jäävaba vett leiduks, sest põhitoiduks on neil kalad. Ära ei ütle nad muudestki veeloomadest ning kahepaiksetest, kuival maal peavad jahti ka hiirtele, putukatele ning roomajatele. Isutuse all haigrud ei vaevle. Eks meie põlisasukad hallhaigrud võivad muidugi pisut mures olla, et kui hõbehaigrute arvukus sama hooga peaks kasvama, kasvab ka toidukonkurents. On nad ju ühte mõõtu sugulased, kes sageli ka ühistes kolooniates pesitsevad ning jagavad ühtlasi toidulauda. Ega kalamehedki haigrute peale sooja pilguga vaata, ikkagi konkurendid.

ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 12.08.23