Jõgivästrik
Jõgivästrikut tasub otsima minna jõgede äärest. Mida kiirevoolulisem jõgi, seda paremini jõgivästrikule sobib. Ehkki vene, saksa ja soome keeles kannab ta hoopis mägivästriku nime. Ladina ja inglise keeles on ta aga hall västrik. Justkui linavästrikust saaks veel hallim olla. Ju on talle see nimi pandud pigem kuldhänilasega võrdluseks, kellel sulestikus kollast rohkem. Jõgivästrikul on aga kollane alapool ning hall selg ja pea, neid kahte värvi on tema sulestikku võrdselt jagatud. Saba on aga taga ilmatuma pikk, selle järgi on teda kõige lihtsam eristada teistest västrikest ja hänilastest.
Eestis elab jõgivästrikke tegelikult õige vähe. Peamiselt kohatakse neid põhja-eesti jõgede ääres harjumaal ning ida- ja lääne-virumaal. Aeg-ajalt mujalgi. Mõned paarid pesitsevad igal suvel. Minagi juhtusin jõgivästrikuga esimest korda kokku põhja-eestis, see juhtus 23. Märtsil aastal 2008 kolga mõisa pargis. Lumi oli tookord vähemalt põlvini, andis sumbata. Sellistes oludes vuliseva vee ääres jõgivästrikuga kohtumist ei osanud oodata, sest ta pole üldsegi mitte talvelind. Siiamaani püsib see kuupäev varaseima jõgivästriku kohtamisena eestimaal, üksnes 2012. Aastal kohati teda veelkord samal kuupäeval, seekord pärnumaal kablis. Aastal 2021 oli mul aga taas üks varane kohtumine jõgivästrikupaariga – 28. Märtsil tapal valgejõe sillal. Sinna nad tõenäoliselt pesitsema ei jäänud, küll on aga meie maakonnas teada püsivad pesitsuspaigad jõgivästrikel vihulas ja kundas.
Õige saabumisaeg jääb jõgivästrikel pigem aprilli ning nüüd, maikuus, on juba pesitsusaeg käes. Jõgivästrik võtab järglaste hankimist tõsiselt ning võib hooaja jooksul koguni kolm korda pesitseda, mistõttu tasub jõgede ääres tähelepanelik olla läbi suve.
Meil eestis jõgivästrikke naljalt mujal ei kohatagi kui jõgede kallastel, kuid mõned aastad tagasi sügisel keset atlandi ookeani assoori saartel reisides olin üllatunud, sest seal täitsid jõgivästrikud seda rolli, mis meil linavästrikud. Neid siblis ringi kõikjal: mägedes ja ookeani kaldal, külatanumal ja linnatänavatel, parkides ja karjamaadel. Just seal sai tehtud ka foto, mis käesolevale artiklile lisatud. Inimestesse suhtusid nad sama ükskõikselt nagu meie linavästrikud. Eestis oleme harjunud, et jõgivästrik on pelglik lind. Aga eks vahe ole selles, kas on parasjagu pesitsusaeg või puhkus. Siin kohtame neid ju peaaegu eranditult pesitsusperioodil.
Pesa ehitavad jõgivästrikud võimalikult jõe lähedale, kaldale varjulisse kohta. Olgu siis kuskile kivide vahele või mõne tehisvormi prakku või õõnsusse. Oma viit-kuut muna hauvad isa ja ema kordamööda ning poegade koorumiseni kulub vaid paar nädalat. Öine haudumiskord on alati emaslinnu päralt, kuid pärast poegade koorumist on nende toitmisel jäme ots isaslinnu käes. Kolm nädalat kulub poegadel kasvamiseks. Mais-juunis saab esimene pesakond tuule tiibadesse. Lähikuudel hoiavad noored veel kokku, enne kui igaüks oma elu asub elama. Eks sel ajal ongi neid ehk kõige lihtsam loodusest üles leida, juulis-augustis. Viimaseid üksikuid jõgivästrikke on meil kohatud septembrikuus.
ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 13.05.23
