Väike-kirjurähn
“Pii-pii-pii-pii” kostub puuvõrast. Mahedalt, mitte jõuliselt nagu maikuus väänkael piibutab. Ja olgugi, et väänkael on keskmise laululinnu suurune, üldse mitte nagu õige rähni mõõtu, on temast veelgi pisem rähn olemas. See on väike-kirjurähn.
Väike-kirjurähn näeb välja nagu kirjurähnid ikka, musta-valgekirju sulestikuga, isalinnul pealagi punane. Aga mõõdud on miniatuursed, enam-vähem varblase mõõtu. Seetõttu pole harv juhus, kui näeme teda rohukõrtel kõikumas. Kui väike-kirjurähni välimusse süveneda, siis sellevõrra ta suurematest sugulastest siiski erineb, et saba all tal punast pole. Seega on emalind üldse ilma punaste sulgedeta, punast mütsi kohtame vaid isarähni peas. Oma mõõtude tõttu oleks ta paras detsembrikuul päkapikuametit pidama. Lendaval päkapikul oleks ju päris mugav akende taga luuramas ja laste kingisoove kuulamas käia. Aga paraku jääb rähnide hooleks siiski vaid puukoorepragudest putukate otsimine. Talvel liiguvad väike-kirjurähnid sageli koos tihaste salkadega ja eks neilgi kulub lühike talvepäev toiduotsingutele nagu tihastelgi ja teistel väikestel lindudel. Minu tänavune esmakohtumine väike-kirjurähniga just sellises situatsioonis aset leidiski, et toimetas koos tihastega rohukõrtel. Kohe 1. jaanuari keskpäeval, Moe mõisapargi serval.
Kevadel on aga väike-kirjurähn tubli trummimees nagu rähnidele kohane. Nende trummeldused pole küll kuigi jõulised, kuid see-eest pea kolm korda pikemad kui meie kõige arvukamal rähnil – suur-kirjurähnil. Võime proovida stopperiga aega mõõta, tulemuseks saame umbes poolteist sekundit. Aeg justkui olematu, aga rähnide maailmas on ta oma pooleteise sekundiga tegija. Ja selle ajaga jõuab ta oma pisikest pead vastu puud taguda lugematu arv kordi, ilma peavalu saamata! Kui ta leiab pleki, mille vastu põristada, meeldib seeläbi tekkiv kõvem lärm talle veel rohkem. Kuiv oks kõmiseb samuti võimsamalt kui toores. Kevadel lihtsalt on isarähnidel selline vägi sees, et tahaks kõigile liigikaaslastele teada anda oma olemasolust.
Kui aga jõuab kätte aeg pesakoobast hakata uuristama, pole väike-kirjuränil enam asja pleki või kuiva oksaga, siis otsib ta pigem pehkinud puid. Lemmikpuuks on kask, aga ka lepp on igati sobiv. Uuristamise võtab lind ette sageli üpris madalal, mistõttu tema pesakoopa leidmisel polegi väga keeruline rähnipere tegemistel silma peal hoida. Juunis-juulis on tore jälgida, kuidas isa-ema kasvavatele rähnipoegadele hoolega rammusat toidupoolist tassivad. Viie-kuue rähnipoja suurekssirgumine võtab aega umbes kolm nädalat. Septembris-oktoobris võivad noored rähnid väikse reisigi ette võtta, aga üldjuhul püsitakse siiski paigal ning rõõmustatakse linnusõpru ka talvisel ajal. Siis võime neid kohata lisaks leht- ja segametsadele ka roostikes ja võsastikes ja muidugi ka koduaedades. Pistab väike-kirjurähngi hea meelega toidulaualt üht-teist põske. Tõsi, minu koduaeda ta tänavu talvel teed ei leidnud, seal olid igapäevased külalised hoopis suur-kirjurähnid ja hallpea-rähnid. Pildile jäi aga möödunud kevadel üks rähnihärra Tapa mõisapargi serval.
ilmunud ajalehes Virumaa Teataja 11.03.2023
