Lauk
Kanad on igavesed riiukuked. Vesikanad. Laugud kandsid varem vesikana nime, nüüd on neil eriti lihtne ja lühike nimi. Aga agressiivsusega paistsid nad silma vesikanadena ja ei erine mõistagi nende käitumine laukudena mitte grammigi. Tõsi küll – riidu kisuvad nad üksnes pesitsusperioodil, praegu puhkavad närve. Sügisel sobib neile seltsielu hästi, suurtes parvedes naudivad nad oktoobris merelahtedel kaunist Eestimaa sügist. Olgugi et mõned kannatamatumad on juba rändetee ette võtnud, püsib suurem osa laukusid meil veel paigal novembrini. On neidki kangeid, kes üldse soojemat kliimat ei otsi, veedavad terve talve meil. Neid võib mõnel aastal suisa mitusada lindu olla, aga pigem Lääne-Eesti saartel, mitte Lääne-Virumaal.
Enamus laukusid naudib talve siiski Lääne-Euroopas või lausa Põhja-Aafrikas ning saabub meie vetele tagasi märtsis. Neid on lihtne kõigi teiste veelindude seas ära tunda, süsimusta sulestiku taustal helgib kaugele nende valge laubakilp. Lähemalt vaadeldes näeme ka laukude punaseid silmi, mis pole sugugi magamatusest punased vaid neile loomupärased. Sündides on väikestel lauguhakatistel terve pea punane ja nii kuni suurekssaamiseni välja. Nii et päris mustvalge see laugu elu ei ole.
Tegelikult on mulle natuke mõistatuslik selle punase värvi tähendus laukude jaoks, sest üks seik minu elus jättis selle küsimuse kummitama. Tookord, enam kui kolmekümne aasta eest, rõngastasin naerukajaka poegi ning minu lähedal viibis minu punases tuulepluusis abikaasa. Tüki maad eemalt, mitmekümne meetri kauguselt taimestiku vahelt ujus aga välja pisike laugupoeg ning sibas kiiresti üle lageda veeala otsejoones mu abikaasa juurde ning ukerdas kaldale. Ja ei olnud see väike olevus enam nõus inimesest eemalduma. Punased udusuled peas uljalt laiali, ei allunud ta ainsalegi katsele teda kodu suunas tagasi saata, ikka ronis kaldale tagasi ning punasele inimesele järele. Minust ei teinud väljagi. Laugupojale oli see paraku saatuslikuks eksituseks, sellise jonnakusega tal suureks kasvada ei õnnestunud, kuid miks… tema pärisema pole ju punane… küsimus jäi vastuseta.
Teiste lindude eest kaitsevad laugud oma pesitsusterritooriumi vägagi agressiivselt. Ei pelga nad isegi endast palju suuremaid veelinde, olgu või luik ise! Inimene on teine asi… Lindude vastu aitavad teravad küünised. Varvaste ümber on neil omapärased hõlmiklestad, mis aitavad laukudel osavalt ujuda ja sukelduda, kuid varvaste otstes tõsiselt teravad küünised. Lendutõusmisel pole vesikanadel kaugeltki sellist osavust nagu vees liikudes, eks seda ümarat kanale iseloomulikku keret annab õhku vedada. Tükk aega pladistab lauk enne mööda vett kui selle piirist kõrgemale kerkib. Eriti sügisel, kui on korralik rasvavaru kogutud naha alla. Jahimehed on muidugi selle rasvateemaga kursis ja nii leiab tuhatkond lauku oma lõpu enne talve tulekut haudepotis. Ikkagi kana ju.
Ise sööb lauk suhteliselt mitmekesist toitu. Nii taimset kui loomset. Kunagi jäi üks lauk mulle vahele naerukajaka pesas munadega maiustades. Munad maitsevad paljudele lindudele, võimaluse korral pistab lauk teiste lindude pojadki nahka, aga põhitoiduse moodustavad siiski veetaimede võrsed ja juured, veeputukad, teod, ka konnakullesed ja pisikesed kaladki. Kõige selle suupärase hankimine vajab laugulastelt pikka koolitust, päris iseseisvaks saamine võtab neil aega paar kuud. Aga niipalju pikkust meie suvel on küllaga, jääb aega ülegi, nii et augustis-septembris on noored laugud jõudnud juba iseseisva noorukieluga ära harjuda ning nüüd saavad täiesti ise otsuse vastu võtta, millal lahkuda, kui kaugele rännata või kas üldse. No küllap noore kana veri ikka soojematele maadele ihkab!
Kui nüüd sügisesi laukusid enam veekogudel ei õnnestu trehvata, siis märtsis- aprillis saame neid tervitada lisaks merelahtedele mitmetel maakonna järvedel ja mõisatiikidel. Näiteks Vetiku järvedel, Mõdriku mõisapargis, Aaspere mõisapargis või kasvõi Assamalla luhal.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 8.10.22, lk 4
