Kaelus-turteltuvi

2022. aastal möödus 65 aastat kaelus-turteltuvi Eestis pesitsemise algusest. Esialgu türgi-turteltuvi nime kandnud lind, kellel praegu paralleelnimeks pargi-turteltuvi, pole meil senimaani kuigi arvukaks liigiks saanud, aga 100 kuni 150 paari meil ikka igal aastal pesitseb, nendest umbes kümnendik meie maakonnas. Lõuna ja lääne poole reisides saadab tema gu-guutamine meid aga kõikjal.

Tegelikult jõudis see liik Euroopassegi alles 20. sajandi alguses. Esialgu Balkanimaadesse, kuid sajandi keskpaigaks oli levinud juba üle Euroopa. Kusjuures pärit pole ta sugugi Türgist, nagu tema esialgne eestikeelne nimi eeldaks, vaid India, Sri Lanka ja Myanmari kandist Lõuna-Aasiast. Tänaseks on kaelus-turteltuvi inimese kaasabil levinud Põhja-Ameerikassegi. Kusjuures soojemas kliimas on ta arvukas linnalind. Näiteks kui Bulgaaria pealinna Sofia elanikud linnale 2012. aastal sümbollindu valisid, andsid 20% linlastest oma hääle just kaelus-turteltuvile. Vaid rasvatihane sai rohkem – 24% häältest ning pälvis Sofia sümbollinnu tiitli.

Kaelus-turteltuvi tasub aastaringselt asulatest otsida. Just nimelt asulatest, sest kaelus- ehk pargi-turteltuvi ei hooli metsadest ega rabadest, just linnades ja külades meeldib tal elada. Pargid sobivad talle hästi pesitsemiseks, aga talvel leiab toitu ennekõike sealt, kus inimene seda on maha pillanud või puistanud. Viljajäätmeid ja –teri leiab ennekõike kuivatite ja muude põllumajandushoonete juurest, seega ka kaelus-turteltuvisid. Mõistagi leidub neis paigus ennekõike suurel hulgal kodutuvisid, kuid kaelus-turteltuvi on lihtne kodutuvidest eristada. Ta on pisem ja saledam ning alati beeži värvi, kaelal aga must triip.

Üks kindel asula meie maakonnas, kus alati ka talvel kaelus-turteltuvid olemas, tavaliselt kuni 4 lindu, on Aaspere. Lemmikasulad on neile ka Simuna ja Vihula. Ka Väike-Maarjas on neid talvelgi kohatud, pesitsusperioodil aga veel Haljalas, Kiltsis, Vinni valla asulates, Rakveres, Sagadis, Jänedal jm. Paaril viimasel aastal pole neid tuvisid enam Vaekülas näha olnud, kuni 2019. aastani oli mõni enamasti talvelgi kohal.

Kevade arenedes hakkame üha sagedamini kuulma kaelus-turteltuvi kurvakõlalist huikamist “gu-guuu-ku, gu-guuu-kuk…”. Mõnevõrra meenutab see öökulli huikamist ja nii juhtuski aastaid tagasi, et mulle räägiti Paide linna pargis elavatest öökullidest, kes huikavad päevad läbi. Tundus huvitav juhtum, läksin kohale ja leidsin sealt just kaelus-turteltuvid kenasti oma tuvilaulu esitamas. Kuna see tõepoolest pisut kurblikuna tundub, on sellele ka Kreeka mütoloogiast legend olemas. Nimelt olevat jumalad teenijatüdruk Decaocto tuviks muutnud, päästmaks teda pererahva kurja kohtlemise eest. Just selle teenijatüdruku raske elu tõttu see lind nüüd nii kaeblikult hüüdvatki. Ja selle teenijatüdruku nime kannab lind senimaani oma ladinakeelse nime osana: Streptopelia decaocto.
Kui legend kõrvale jätta, on nime seletus aga selline: perekonnanimi koosneb kahest osast, sõnadest krae (vana-kreeka keeles streptos) ja tuvi (v.kr. peleia) ning liiginimi decaocto viitab otseselt häälitsusele.

Kui kaelus-turteltuvi juhtub talvel aeda lindude toidumaja juurde tulema, sobivad talle päevalilleseemned toiduks sama hästi kui tihastele ja teistelegi väikelindudele. Kes siis sihvkadest ära ütleb! Aga teraviljad, eriti nisu ja oder maitsevad loomulikult ka. Isegi marjad on neile nokkamööda ja vahest maiustatakse isegi mõne limuse, lehetäi või liblikaröövikuga. Üks oskus on kaelus-turteltuvil, mida enamikul maismaalindudel pole: ta oskab vett juua imedes, pistab noka vette ja joob! Olete ju vast märganud, kuidas muidu linnud joovad? Võtavad vee nokavahele ja ajavad pea kuklasse selle neelamiseks. Ka kõik teised tuvid teevad nii.

Maikuus asuvad kaelus-turteltuvid parki pesitsema. Nende pesa on raagudest hästi hõre ehitis. Peale vaadates tekib tunne, et kas munad ikka jäävad raagudele püsima või pudenevad läbi pesapõhja maha. Aga ei pudene, kõik on välja arvestatud ja kontrolli all!

Pojad selles hõredas pesas kasvavad suureks erilist delikatessi süües. Ei too vanemad neile putukaid ega konni. Hoopis linnupiima, kuid mitte seda, mida me kommina teame. Tuvidel on oskus toota oma pugus valgurikast linnupiima, mis näeb välja justkui kohupiimamass ja on väga toitev. Seda imelist ollust toodavad nii tuviemad kui tuviisad ning see teeb tuvipojad tugevaks. Turteltuvipojad kasvavad selle mõjul jõudsalt ning juba umbes nädalavanuselt hakkavad tavapärasemat toitu, seemneid ja puuvilju saama. Esialgu tuvipiimale lisaks ning mida päev edasi, sedavõrd tavatoidu osakaal suureneb. Kusjuures see tavatoit on meie arusaamade järgi vegantoit. Varsti pärast paarinädalast pesaelu ollakse juba piisavalt tugevad ja asjalikud, et tiivad välja sirutada ning pesa sinnapaika jätta. Selleks ajaks on juba juuli keskpaik seljataga. Sügisel võtavad osad kaelus-turteltuvid rännutee ette, kuid mitte kõik ning nii võimegi järgmisel talvel jälle nende armsate linnukestega küla või linna vahel kohtuda. Eestis kokku hinnatakse talvitavate kaelus-turtlite arvuks ca 50, pehmetel talvedel kuni 100, kellest Lääne-Virumaal umbes kümnendik, nagu ka pesitsejate osakaal. Talveks pehmemasse kliimasse emigreerunud lindude keskmiseks tagasijõudmise ajaks on aprilli teine pool, seega lähipäevadel tasub valmis olla nende tervitamiseks.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 23.04.22, lk 4