Punarind
Septembriööd on pimedad, aga ometigi täis rändavaid punarindu. Rännukihk haaras neid juba augustis ja jätkub veel oktoobriski, kuid just septembriööd on kõige punarinnarikkamad, olgu kui pime tahes. Tähistaevase ööga on küllap tähed neile abiks orienteerumisel, aga küllap pilvistel kottpimedatel öödel mõistavad need linnukesed Maa magnetväljade abil orienteeruda. Sest oma rännakutel jõuavad nad pärale just sinna, kuhu plaanis oli jõuda. Enamasti Vahemere kanti, aga mõned valivad hoopiski Briti saared. Ja kuni sadakond punarinda jääb igal aastal üldse paigale ning püüab Eestimaa talves hakkama saada. Küllap saavadki, kuigi kindlasti ei pruugi see kõigil õnnestuda. Aga kuna väikese linnu elu on täis paljusid ohte, sõltumata tema valikutest, siis kevadet näeb niikuinii vaid neljandik neist punarindadest, kel on korda läinud lennuvõimestuda.
Kellel õnne, võib neid kevadeid päris palju näha, Poolas on isegi üle 17-aastane punarind tuvastatud. Aga just kevad on see aastaaeg, kus me punarindu kõige enam tähele paneme, sest see on lauluaeg. Juba märtsis saabuvad esimesed punarinnad ning lasevad oma kaunikõlalise laulu valla. Seda võime kuulda nii metsas, kalmistutel kui linnaparkides. Ikka seal, kus põõsaid kasvamas, sest just põõsastes meeldib punarinnale, puulatva ta naljalt laulma ei roni, nagu see paljudele laululindudele kombeks.
Eks meilgi ole teda kergem jälgida, kui ta maapinnal ja põõsarindes toimetab. Ning kindlasti on ta paljudele silma torganud ja südamed võitnud. On ta ju kaunis ja sümpaatne linnuke – kõrgejalgne mustade silmadega kaunitar, oranžikas rinnaesine heaks määramistunnuseks. Just nimelt oranžikas, mitte punane nagu nimi ütleb. Muidu on ta pruunika sulestikuga, kõhualune valkjas. Nii isas- kui emaslind näevad välja ühesugused. Tegelikult on igal punarinnal ainulaadne rinnamuster, mille järgi on neid lausa ainuisikuliselt võimalik ära tunda, kuid selleks peab väga terane silm olema.
Selle kohta, kuidas punarind omale sellise rinnaesise sai, liigub mitmeid legende. Üks neist pajatab, et kui Jeesus oli ristil suremas, lendas tollal veel lihtsalt pruuni värvi punarind tema kõrva äärde ja laulis, et Jeesust tema valus ja piinades lohutada. Veri Jeesuse haavadest määris linnu rinna punaseks ja talle jäi külge Kristuse veremärk. Veidi erineva legendi järgi sai lind punase rinna Jeesuse veretilgast, mis kukkunud linnu peale, kui ta kaastundest tõmmanud välja kibuvitsaokka, mis oli Kristuse laupa lõikunud. Veel kolmaski sarnane versioon on sel legendil – punarind saanud oma punase rinna Jeesuse ihust ristinaelu välja kangutades. Veidi erineb senikirjeldatutest neljas legend, mille järgi saanud hoopiski linnu rind põletada, kui ta hingedele puhastustulle vett viis.
Igal juhul on punarind nii legendides kui päriselus alati positiivselt silma paistnud ning teda peavad paljud linnusõbrad kõige armsamaks linnuks. Eriti britid, kelle jaoks kannab punarind nime Robin. Juba 1960-ndal aastal selgus ajalehe “The Times” küsitluse tulemusel, et punarind on brittide seas kõige populaarsem lind. Seetõttu sai temast sama aasta 15. detsembril Suurbritannia mitteametlik rahvuslind. Brittidel on võimalik oma lemmiklindu näha aastaringselt, sest seal on punarind paigalind ning talveks lendab sinna osa meiegi punarindu. Seega on punarinnad Briti saartel sama tavalised toidulauakülastajad nagu meil tihased ja leevikesed. Ja jõulukaartidel ning -postmarkidel täidavad nad seal meil selles positsioonis harjumuspärase leevikese rolli.
Kuid kuna punarinda polnud kunagi ametlikult Ühendkuningriigi rahvuslinnuks kinnitatud, võttis briti ornitoloog David Lindo 2015. aasta kevadel korraldada üleriigilise kampaania riigile ametliku rahvuslinnu leidmiseks. Küsitlusele vastas 224 438 britti ning ülekaaluka võidu 34%-ga kõigist häältest (75 623 häält) saavutas taaskord punarind. Ei suutnud tema senist positsiooni kõigutada ei 12% häältega teiseks tulnud loorkakk, 11%-ga kolmanda positsiooni saavutanud musträstas ega 9%-ga neljandaks jäänud käblik ja 6%-ga viiendaks platseerunud puna-harksaba. Esikümnesse mahtusid veel jäälind, sinitihane, lunn, kühmnokk-luik ja kanakull. Vaatamata taaskordsele hääletusvõidule on Robin riigivõimude poolt siiski ametlikuks rahvuslinnuks kuulutamata.
Suurbritannias kutsutakse punarindadeks (The Robins) isegi nende jalgpalliklubide mängijaid, kel klubivärviks punane, samuti ragbimeeskonda Hull Kingston Rovers. Robiniteks kutsuti ka Suurbritannia esimesi postiljone, kes kandsid punast vormi. Üks negatiivne mälestus on ka brittidel ajaloost meenutada, nimelt olid Victoria ajastu lõpus punarinna nahad populaarseks kaunistuseks daamide mütsidel.
Millegipärast on Skandinaaviamaades punarinda peetud tormipilvede linnuks ja püha Thori linnuks, kes oli Norra mütoloogias tormi- ja äikesejumal. Punarinna saabumise järgi ennustati vanasti vihma. Aga Eestis tõenäoliselt vanarahvas siiski punarinda eriti ei tundnud, sest temaga pole seotud meil ühtki vanarahvatarkust. Teda võidi lepalinnuga segi ajada. See-eest on teada, et saksa talumeestel olla olnud kombeks punarindu püüda ja kasutada neid oma majapidamises putukatest vabanemiseks. Putukatest ju punarinnad põhiliselt toituvadki, kasutadeks selleks ülekaalukalt maas elutsevaid selgrootuid (putukad, liblikaröövikud, limused jmt). Vaid hilissuvisel ja sügisesel ajal pistab punarind meelsasti ka marju noka vahele. Kuna suur osa tema soolestiku läbinud marjaseemneist säilitab idanemisvõime, aitab lind neid taimi looduses levitada. Briti ornitoloogide väitel on neil teada ka punarinna lemmiktoit, selleks olla jahuussid.
Küllap on punarinnaga kohtunud iga eestlane, kes vähegi ümbrust tähele paneb, sest see kaunis ja uudishimulik linnuke elab meil nii maal kui linnas ning ühtekokku on neid meil pesitsemas miljoni paari ringis. Oma pesa peidavad punarinnad hoolega ära, olgu siis kännu serva alla või mõnda poolavatud tehisvormi, aga ennast näitavad küll hea meelega. Ja laulavad väga kaunilt, sügiseti isegi emaslinnud.
Ladina keeles – Erithacus rubecula
Inglise keeles – European Robin
Punarind (Raamatust “Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal”, lk 90-93)
