Pruunselg-põõsalind
Teda jätkub kõikjale. Alates sellest, kui ta mai keskpaiku Aafrikast naaseb. Tõsi küll, metsas teda üldjuhul pole, vaid ikka seal, kus on avarust ja põõsaid. Põõsalinnud vajavad põõsaid. Olgugi, et üks arvukamaid nende seas – pruunselg-põõsalind – lepib vähesega. Temale piisab teinekord vaid üksikust põõsakesest keset põldu. Aga seda vilgast linnukest kohtame ka parkides, aedades ja kalmistutel. Kohtame tihti, sest ühtekokku pesitseb pruunselgi meil keskeltläbi kolmveerand miljonit paari. Seda on rohkem, kui enamusi linnuliike. Just seepärast tasubki teda ka tundma õppida.
Iseenesest pole lihtne tundma õppida linnukest, kel väga erksaid tunnuseid pole. Kuid hoolikal vaatlusel on ta siiski täitsa „oma nägu“. Linnu selg on roostepruun, pea hall, kurgualune valge ning alapool kreemikas. Ta on pidevas liikumises ning oma lühikest laulujuppigi esitab kord siin, kord seal, vahel ka kaarjal mängulennul ühelt põõsalt teisele. Laul on vaid paarisekundiline krigin. Justkui üks lühike lause. Aga kuna ta seda esitab sageli, jätab ta mulje suurest jutukusest. Ja üldse aktiivsest linnust, kellel on kogu aeg tegemist ja kogu aeg midagi öelda. Eriti jutukaks ja paljusõnaliseks muutub pruunselg-põõsalind pesitsusperioodil, kui juhtume tema poegade lähedusse. Siis ta mõistagi enam ei laula meile, vaid pahandab kord „väd-väd-väd…“ hoiatushäälitsustega, kord tšekkides „tšek-tšek-tšek…“ ja kui asi väga tõsiseks läheb, siis kisub hoopis kärinaks „kärrrrrrrrr-rt-rt-rt…“.
Aga see kõik tuleb hiljem. Esialgu on vaja sel agaral laululinnul kaasa leida. Kuna tavaliselt saabuvad emalinnud mõnevõrra meestest hiljem, asub isalind pulmadeks ettevalmistusi tegema. Peale pesitsusterritooriumi väljavalimist ja lauluga märgistamist võtab pruunseljapapa ehitustööd ette. Ta meisterdab mitu majakarkassi ehk mängupesa, kõrtest ilma vooderduseta kausikesed. Kusagile oksarägusse või rohu sisse või madalale põõsasse. Ja kui siis mõni kaunitar kohale jõuab, asub selle ees edvistama, näitama oma meistriklassi. Enamasti mõni ehitis hakkabki pruunseljamammale meeldima ning ta ehitab selle lõpuni. Ehk siis – teeb siseviimistlustööd. Selleks kasutab ta peeni kõrsi, kuiva rohtu ja jõhve.
Enamasti saabki pesa valmis just juunikuus ja peagi muneb emalind sinna umbes viis rohekat laigulist muna. Nende haudumisega tegeldakse kordamööda, aga naispoolel on suurem roll. Teadagi – mees peab ju ka laulmiseks aega leidma! Kui pesa ligidusse peaks mõni kahtlane sell sattuma, püütakse seda vigast teeseldes eemale meelitada. Haudumise lõpuperioodil ei raatsi pruunselg kuidagi enam pesalt lahkuda ja siis võime suisa ehmuda, kui lind viimasel hetkel peaaegu et jala alt minema vupsab.
Poegade pesaelu saab olema lühike. Esimestel päevadel soendavad vanalinnud neid kordamööda peaaegu pidevalt, seejärel möödub nädalajagu päevi pesas omapäi toidunokatäisi oodates kuni enne kahenädalaseks saamist ollakse juba pesa minevikku jätnud. Normaalolukorras lahkutakse pesast tosinapäevaselt, aga hädaohu korral juba mõned päevad varem. Ja siis on linnuvanematel seda rohkem tegemist, et maiuspaladega iga lapsukeseni jõuda. Maiuspaladeks on pruunselgadel mitmesugused putukad, sealhulgas ka lehetäid. Liha teeb teatavasti tugevaks ja nii ei võtagi pisi-pruunselgade mehistumine enam pikka aega. Noored alustavad peagi hulguelu ning hakkavad tasapisi lõuna poole liikuma. Oma kohustused täitnud lapsevanemad saavad aga nüüd mahti hinge tõmmata ning kasutavad seda võimalust ka maiustamiseks. Nimelt armastavad pruunselg-põõsalinnud suve teises pooles putukatele vahelduseks mitmesuguste marjadega endale maitseelamusi pakkuda. Kuni lahkumiseni, kui augusti lõpus-septembri alguses Itaalia, Balkani või Pürenee poolsaare kaudu suund mustale mandrile võetakse.
(Ajakirjast “Hea Laps” 6 – 2012, lk 16)
