Kaelustuvi
Meigastel on turismihooaeg. Meigas ongi kaelustuvi, sel linnul on kaks nime. Terve septembri reisivad Soome ja Venemaa kaelustuvi-turistid läbi Maarjamaa Lääne-Euroopa suunas. Sinnasamasse võtavad suuna ka meie endi tuvid. Vaid mõned üksikud jäävad talve uudistama.
Kaelustuvisid pesitseb meil 50 000 – 70 000 paari, rohkemgi kui asulates kodutuvisid. Kodutuvid mõistagi ei reisi kuhugi, neil turismihooaega pole. Kaelustuvid aga peavad vajalikuks pärast pikka pere-elu perioodi tiibu sirutada ning talve mõnusamalt soojemas kliimas veeta. Olles juba märtsis-aprillis saabunud, jõudis meigas septembriks üles kasvatada paar-kolm pesakonda poegi. Tõsi küll, ega tal korraga üle kahe lapse peres pole, aga katsu needki suureks kasvatada! On ju teised algul üsna väetikesed ja vajavad hoolt pikalt, vähemalt kuu aega.
Iga uue pesitsemise tarbeks tuleb kaelustuvil uus pesa ehitada, sest tema järeltulijad puhtust ei mõista pidada ning pärast laste kodust lahkumist näeb see välja nagu üks ehtne peldik. Sinna pole kellelgi tahtmist tagasi pöörduda. Muidugi pole sellise elamu püstitamine mingi kaelamurdev töö, sest nii lihtsakoelist pesa nagu kaelustuvi oma, on raske teist leida. Vaid väike kogus oksaraage risti-rästi paigutatud, et need kaks valget pikergust muna, mis emameigas muneb, päris õhku ei jääks rippuma. Liigsest vaevast ei näi see lind lugu pidavat.
Kohe pärast esimese muna munemist jääb tuviema pesale hauduma, mistõttu lapsed tal kunagi päris ühesuurused pole. Ikka on üks äratuntavalt vanem vend või õde ja teine jällegi pesamuna seisuses. Kui lapsed veel väikesed, toidavad tuvivanemad neid oma pugus valmistatud toiduseguga, mida kutsutakse tuvipiimaks. Tuvivanemad on väga hoolitsevad mõlemad, ka munade haudumine käib neil kordamööda. Tundub, et see hool, mis pesaehitamisel ja selles puhtusepidamisel puudu jääb, kulub laste poputamise peale.
Meigas on meie kõige kogukam tuvi, teistest tuviliikidest silmaga nähtavalt suurem. Hästi äratuntav ka valgete laikude järgi kaela mõlemal küljel. Valge laigu kõrval on ka roheline, aga see ei torka nii kaugelt silma kui valge. Aga kui juba meigast lähemalt silmitseda, märkame ka tema kaunist tumeroosat rinnaesist. Välimusega peaks kaelustuvi igati rahul olema.
Muistendi järgi olnud omal ajal kaelustuvil munad ilusad kuldsed ja neid olla tal olnud koguni kuus tükki. Nende üle uhke olles laulnud meigas: „Minul kuus kullast muna, kanal kaks kärnast muna“. Seda kuuldes määranud Vanataat meigasele ainult kaks muna ja needki kärnased. Teisendi järgi hakanud meigas varesega võidu lendama, kuid vares olla võitnud ning viinud seepeale meigase kuldsed munad ära. Meigas laulnud nüüd aina: „Üüd, üüd, kuud, kuud, kus mu kuus kullast poega, varesel viis verist väntsa“.
Mida iganes tema sõnum tegelikult ka sisaldab, meie kõrvadele kostub ta pigem kui „gu gu-gu, gu-gu, gugugu, gu gu gu-gu, gub“. Kuna see „laul“ on kumedahäälne ja enamasti selle esitajat näha pole, peetakse sageli huikajaks mõnd kakku. Kes aga korra selle esitaja tuvastab, tunneb edaspidi kaelustuvi hääle järgi kindlasti ära, sest see on hästi iseloomulik. Metsas võib kaelustuvi ära tunda ka üksnes tiivaplagina järgi, sest see on sageli väga ootamatu ja ehmatav, kui tuvipaar suure rabinaga lendu tõuseb.
Muidugi ei pesitse meigas üksnes metsas, ehkki tema lemmikpesapuuks kuusk on. Metsaservadele lisaks võib neid pesitsemas kohata ka parkides ja suuremates aedades, kusjuures pesapuuks võivad nad ka lehtpuid kasutada. Toitumas käivad kaelustuvid lagedal maal, eelistatud on teraviljapõllud. Ka teepervedel on neid sageli näha ja kui pole just haudumisperiood, siis ikka paaridena. Praegu on muidugi hoopis teised reeglid – nagu juba jutu alguses öeldud, on turismihooaeg ning paarisuhted enam ei kehti. Nüüd võime neid kogukaid tuvisid suurtes parvedes näha põldudel liikumas. Nagu ka kevadisel turismihooajal.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 11.09.2021, lk 4
