Jää-tormilind
Põhjameredel, Vaikse ookeani ja Atlandi ookeani põhjaosas on üks tavalisemaid merelinde jää-tormilind. See, kuidas nad sirgete väljasirutatud tiibadega veepinna kohal liuglevad, on omaette vaatepilt. Meremeestel laevatekilt on seda tore jälgida. Nende tiivad võivad peaaegu vett puudutada, kuid ometi kontrollivad nad seda imeväikest vahemaad täiuslikult ning alati suudavad lainetega pihtasaamisest hoiduda. Nad on tuulte ja tõusvate õhuvoolude kontrollimise tõelised meistrid.
Väljanägemiselt meenutavad jää-tormilinnud kajakaid. Mõõtmetelt on nad üsna kalakajaka mõõtu, kuid märksa jässakamad. Suure osa oma elust veedavad nad lennates, olles sagedasteks kalalaevade saatjateks. Oma toidu hangivad nad pindmisest veekihist, sageli on selleks kalarapped. Sukeldumise kunsti jää-tormilinnud ei mõista. Paraku ei suuda linnud alati toitu eristada rämpsust ning teadlased on leidnud jää-tormilindude kõhust hulgaliselt plastikprügi. Merebioloogidele on jää-tormilinnud otsekui merereostuse indikaatoriteks. Lindude kõhus leiduv prügi hulk annab ülevaate ookeanide põhjapiirkonna reostuse olukorrast ning sel eesmärgil on neid jälgitud juba 1980ndatest aastatest. Teadlased lahkavad kaldale uhutud jää-tormilindude surnukehi ning määravad kõhus leiduva prügi hulga. Ühe jää-tormilinnu kõhust leiti koguni 454 plastikprügi tükikest.
Jää-tormilinnud on pikaealised linnud, elavad tavaliselt paar-kolmkümmend aastat, kuid on teada ka umbes 90-aastaseks elanud isend. Noorusiga, enne kui nad pesitsema asuvad, on neil koguni 6-12 aastat. Seejärel aga leitakse paariline kogu eluks. Pesitsusaeg ongi ainus põhjus, miks merelt maale tulla. Pesa ehitatakse enamasti kusagile kaljunukile ja oma ainsat valget muna hauvad linnud seal kordamööda üle viiekümne päeva. Kui keegi peaks julgema neid häirima tulla, on jää-tormilindudel neile omapärane tõrjevahend. Nad pritsivad oma noka-avadest vaenlase pihta kohutavalt haisvat maovedelikku. Jää-tormilindude ladinakeelne nimetus Fulmarus glacialis on tuletatud islandikeelsest sõnast “fùlmàr”, mis tähendab tõlkes haisvat kajakat. Inimeste suhtes on jää-tormilinnud usaldavad, mistõttu seda juttu ilustreerivaid pilte tehes Fääri- ja Shetlandi saartel mul selle haisu kohutavust testida ei õnnestunudki.
Kui muidu on jää-tormilinnud päeval aktiivsed, siis pesitsusperioodil harrastavad ka öist eluviisi. Poegadel kulub aga suureks saamiseks ja lendama õppimiseks paar kuud, nii kaua istutakse oma kaljunukil ja oodatakse vanemate poolt toidupalu. Kui vanemad hindavad lapsed juba lennuvõimelisteks, jätavad nad toidutoomise katki ning noorukesed tormilinnuhakatised ajab merele tegelikult nälg. Aga teisiti olekski raske oma mugavast istekohast kaljunukil loobuda. Kui aga noored saavad tunda, kui mõnus on mere kohal hõljuda, ei kiirustagi nad enam maale tagasi ning ega neil sinna kaljunukkidele nüüd asja polegi. Enne kui juba varem mainitud 6-12 aasta pärast.
Eestisse pole seni teadaolevalt ükski jää-tormilind sattunud, seetõttu saab nende toredate lindudega tutvust teha reisidel põhjapoolsetesse riikidesse. Ja mine tea, ehk satub tänase loo peategelasi kunagi ka meie vetesse.
Ajakirjast “Hea Laps” 1, 2018
