Faasan
Oktoobris läheb faasanitel elu kibedaks, sest algab jahihooaeg, mis kestab veebruarini. Tõsi, Eesti kuulub nende kolme Euroopa riigi hulka lisaks Lätile ja Islandile, kus faasanitel pole õnnestunud looduses oma püsiasurkonda moodustada. Seetõttu lastakse jahimeeste rõõmuks nüüd meie vähestest faasanifarmidest linnud vabadusse. Mõned neist pääsevad alati küti kuuli eest ning püüavad kevadel pesitsema asuda. Kel see õnnestub, neil on vaja maikuus leida põõsastikus varjuline koht, kuhu faasanikana oma 7-14 pruunitähnilist muna muneb, misjärel pisut üle kolme nädala neid haub. Faasanikukk hoiab piirkonnal silma peal ja on valmis tõrjuma igaühe, kellest jõud üle käib. Paraku on meil piisavalt selliseid väikekiskjaid, ennekõike rebaseid ja kährikuid, kelle saagiks ikka kipuvad need kaunid kanalised langema. Juba enne esimest maailmasõda püüti Eesti loodusesse faasanid asustada. Nii ka mitmed korrad hiljem, viimati möödunud sajandi lõpukümnenditel, kuid ikka pole püsivat asurkonda luua õnnestunud. Need faasanid, keda looduses kohtame, on tõenäoliselt just sel kombel sinna sattunud, nagu loo alguses kirjeldasin.
Isafaasan näeb välja väga uhke ja on ka paras potsakas lind, enam-vähem tedre suurune, aga pika sabaga. Kevadel aprillis on faasanikuked väge täis ja peavad omavahel vahvaid lahinguid maha. Üht sellist mõõduvõttu jälgisin ja pildistasin mullu kevadel Hollandis Texeli saarel. On ju enamuses Euroopa riikides faasaneid palju ning nende kohtamine pole kaugeltki nii haruldane kui Eestis. Isegi Soomes ja Rootsis on nad lõunapoolsetes maakondades üpris tavalised. Aga näiteks väikesel Iirimaal elab kogunisti paar-kolmsada tuhat faasanit.
Oma päritolult on faasanid hoopiski Aasia linnud, nende looduslik levila asub Kaukasusest ida poole Korea ja Hiinani välja. Aga just jahipidamise huvides on neid introdutseeritud paljudesse paikadesse üle maailma, lisaks Euroopale ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, Austraaliasse, Uus-Meremaale ja Tasmaaniasse. Nii ongi juhtunud, et faasanist on saanud enim kütitud jahilind maailmas. Suuruselt on ta ju paras kõhutäis: emafaasan kaalub umbes kilo ja faasanikukk veelgi rohkem. Ise söövad faasanid sarnaselt kanadega põhiliselt taimset toitu, aga ka ussikesi ja putukaid. Ja tibud, nagu linnuriigis ikka, kasvavad suureks loomse toidu abil. Taimne toit lisandub menüüsse suureks saades.
Nüüd, sügisel, tegutsevad faasanid salkades, kuni aprillini välja. Kõige paremini sobib neile niiske põõsarohke lagendike ja põldudega vahelduv maastik. Päeval toitutakse maapinnal, ööseks lennatakse puu otsa. Talvel kipuvad faasanid meie kliimas hätta jääma toidu leidmisel ning neid võib päästa sageli vaid lisatoitmine. Kindlasti toidaksime faasaneid hea meelega, kui neid vaid oleks. On ju faasanid efektse välimusega nagu meie teisedki kanalised, ehk isegi efektsemad, mistõttu on nende toimetamisi alati huvitav jälgida. Ja oluliselt lihtsam on nautida faasanikukkede kevadisi turniire võrreldes näiteks metsisemänguga. Tänavune aasta lind on ju väga pelglik ja häirimisaldis. Siinkohal lõppeva jutu illustreerimiseks kasutatud faasanikukkede kähmluse jäädvustamiseks polnud vaja ei vara tõusta ega varjuda. Faasaniõnne edaspidiseks meile kõigile!
Ajakirjast “Hea Laps” 10, 2018
