Vesipapp

Talvel on paljud veekogud jäätunud. Kuid leidub ka jäävaba vett, eelkõige kiirevoolulistel jõelõikudel. Kaugel põhjas, tundraaladel, jäätuvad needki ära. Seepärast on sunnitud ka sealne elanik vesipapp talisupluspaiku lõunapoolsetelt laiuskraadidelt otsima. Meie elame vesipapi arvates lõunamaal.

Ega tegelikult polegi vesipapp kirglik talisuplusfanaatik supluse enda pärast, vaid see komme on talle eluliselt vajalik. Nimelt on tema jaoks jõepõhjas rikkalik toidulaud kaetud. Meie mõistes „rootsi laud“. Nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöök on vesipapile kaetud jõepõhja. Paraku küll kelnereid seal pole, 100% iseteenindus, kuid rootsi lauas oleme ka meie iseteenindusega harjunud. Vesipapp niisamuti ja tema jaoks on võõrad mõisted ka hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, sest kuldnokasuurusel papil kulub roogade valikule terve talvepäev. Kui oled kogu aeg ametis, saab see ruttu otsa.

Vesipapp on ainus värvuliste seltsi esindaja, teisisõnu ainus laululind, kes hangib toitu vee alt. Tema põhiliseks toiduks on veeputukad ja nende vastsed, aga ka tillukesed vähilaadsed, ussikesed, teod ja väikesed kalad. Ta sukeldub kohtades, kus vesi pole sügavam kui üks meeter. Vee all sibab ta kiirelt mööda jõepõhja ning revideerib seal kivide vahelt parimad palad välja. „Toidul“ on ju komme peitu pugeda, selle ülesleidmiseks peab papp ka veidi vaeva nägema. Tuleb kivikesi ümber pöörata, sest just kivide all, mitte peal kipuvad parimad palad peidus olema. Õnneks aitab seljale rõhuv veesurve tal põhjas püsida, tiibu saab aerudena kasutada. Kuni pooleks minutiks võib ta vee alla jääda. Väiksema saagi pistab vesipapp kohe põske, suurema toob kuivale ja hakib parajateks paladeks. Saab sellega ilma noa ja kahvlita suurepäraselt hakkama. Vilumus!

Selliseks kuivaks kohaks võib olla veest välja ulatuv kivi või jääserv. Seal veedabki vesipapp selle aja, mis ta parasjagu vee all ei ole. Ja just neil hetkedel saame teda jälgida ja imetleda. Olgugi, et tal erksaid värve sulestikus pole, näeb ta siiski hullult kaunis välja. Lumivalge kurgualune ja rinnaesine mõjub muidu tumeda sulestiku taustal kangesti pidulikuna. Komme sageli kummardusi teha tekitab tahtmise linnule aplodeerida, eriti veel siis, kui on eelnevalt õnnestunud tema võrratut lauluesitust kuulda. Ilusamini kukub see välja isapapil, kuid et emapapp ka laulab, on ju niigi linnuriigis mitte päris igapäevane nähtus. Elamuse pakub igal juhul. Talvel on niikuinii linnulaulu vähe kuulda, aga jääservalt vesipapi suust mõjub see ikkagi pidulikumalt kui muus keskkonnas. Seda enam, et kaugele see ei kosta. Kui laul on kuulda, on kindlasti pidulikus rüüs lind ka vaateulatuses, sest kaugemale kui paar-kolmkümmend meetrit laul ei kosta. Seda enam, et kiire veevool, mis tõenäoliselt vesipapile taustaks vuliseb, mõjub laulu summutavalt. Õnneks on vesipapil komme laulda sageli 5-10 minutit järjest, Eurovisiooni kolmeminutireegel teda ei puuduta.

Samas, ega papil siin meie kõrvadele seda kontserti polegi erilist põhjust anda, sest pigem on ju laulu funktsioon ikkagi territooriumi tähistamine või kaaslase meelitamine ja need rõõmud jätab ta ennekõike kevadeks, kui on kodumaale naasnud. Kuid mõnikord valdab pappi siiski tunne, et ei saa mitte vaiki olla. Minul on olnud seda õnne, et taolisel hetkel vesipapi läheduses viibida aastakümnete eest Tapa raudteesilla juures. Tookord õnnestuski korralik kontsert ära kuulata. Nüüd pole selles kohas pappi enam aastaid olnud, sest seal on veetase liiga kõrge, küll on aga vesipapp, vahel ka mitu, leidnud igal aastal omale sobiva talvitamispaiga Tapa veskitammi juures. Üksnes tänavu neid seal pole. Ei ole seda toredat talikülalist tänavu näha olnud ka muudel Valgejõe lõikudel ega ka Kunda jõel ega Loobu jõel. Tõeline papipuudus on sel talvel Lääne-Virumaal.

Õnneks üks vesipapp siiski on, kes vaatlejatele silmailu pakub. Tema on endale sobiva koha leidnud Vihula mõisa juures Mustojal. Mullu oli neid seal lausa kaks, aga siis oli neid ka maakonna peale mitmel pool. Kel vesipapp tänavu veel leidmata, on veel vaid napp kuu aega ta Vihulas üles otsida. Märtsi teises pooles või aprilli alguses kipuvad nad juba kodustele pesitsusaladele naasma ning siis tuleb oodata novembrini, enne kui need „jõeköstrid“ tagasi tulevad. Tõsi, vahest jääb mõni papipaar meile ka pesitsema, kuid selle peale ei tasu panuseid panna, õiged pesitsusalad asuvad vesipapil meist ikka oluliselt põhja pool Skandinaaviamaades ja Venemaal. Kui papil reis kenasti möödub ja õnne on, võime temaga sügisel taas kohtuda, rõngastusandmetel on pikim teadaolev vesipapi eluiga ligi 10 aastat. Kogu Eesti peale veedab siin oma talve paarsada vesipappi. Tänavu tõenäoliselt siiski vähem.

Tuleval aastal võib pidada vesipapi teatavat juubelit, sest möödub 60 aastat tema valimisest Norra rahvuslinnuks. Tõsi, ametlikult kinnitati see tiitel alles aastal 2000, kuid norralaste teadvuses on tal rahvuslinnu staaži siiski peagi kuus aastakümmet. Ja sama tuntud kui meile suitsupääsuke on vesipapp igale norralasele niikuinii, talle on antud seal üle 70 rahvapärase nimetuse.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 19.02.22, lk 5