Porr

Meie metsade ja parkide ühel omapärasemal linnuliigil porril on lauluhooaeg alanud. Tänavuaastast esimest porrilaulu kuulsin Uljaste järve äärsel matkarajal juba 8. jaanuari keskpäeval.

Mäletan, et kord aastate eest hilistalvises või varakevadises kodumetsas kõndides naelutas mind paigale kuuldud hoogne linnulaul. Salu-lehelind? Võimatu! Metsvint juba laulab? Kahtlane. Sinitihane? Siin okasmetsas pole teda kohanud… Uus lauluesitus seadis tõe jalule. „Siuh!“ laulu lõpus reetis esitaja – porr! Sellist kimbatust tuleb kevadeti ikka ette, kui pole mitu kuud linnulaulu kuulnud. Porri laul on suhteliselt vaikne ning hilisemas kevadises linnulaulukooris ei pääse kuigivõrd mõjule, kuid vaiksel talvisel ajal mõjub tõeliselt südantsoojendavalt.

Porr on üks neist lindudest, keda võib metsades ja parkides kohata aastaringselt. Eks tihasedki hakkavad laulma juba jaanuaris, kui päike paistab ning rõõm kevade märkidest ei lase enam vaikida. Nii on ka porr varakevadel üks esimesi laulumehi. Seda enam, et talveperioodil võivad porrid liituda tihaste segasalkadega ning nii võib ilusa talveilmaga kostuda sealt erinevaid laululugusid. Kesk- ja Lääne-Euroopas eluneva aedporri lauluaeg on pikem, trehvasin üht aktiivselt laulvat isendit nautima 2014. aasta aprillis Hollandi tulbiparadiisis Keukenhofis. Veerandsajanditagune Saksamaal võetud linnulaulukursus oli nüüd kenasti abiks aedporri laulu äratundmisel. Ronis ta seal mööda pöögitüvesid, ise äravahetamisi sarnane meie porriga. Meil siin Eestis ei kasva pööke ega pole kohatud ka aedporri.

Porrid aga ronivad meil mööda tüvesid küll. Ikka nii, et lendavad puu jalamile ning hakkavad sealt tüve ümber spiraale tehes ülespoole sibama. Mõistagi ei siba nad niisama lusti pärast vaid ikka asja pärast. Nagu kõigil pisikestel lindudel, möödub ka porril lühike talvepäev toitu otsides. Kui tihased ja pöialpoisid otsivad toidupoolist ennekõike puude okstelt, revideerivad porrid koos puukoristajate ja väike-kirjurähnidega puude tüvesid. Kusjuures porril on selleks oma stiil, mida ükski teine lind ei järgi. Ikka ainult alt üles ja spiraali mööda. Nii revideerib porr koorepragudest putukaid. Tema taimetoidust lugu ei pea. Porri peenike kõver nokk on ideaalne pragudest putukate koukimiseks. Ühelgi teisel meie laululinnul niisugust nokka pole.

Vahetevahel külastab porr ka koduaedades asuvaid lindude toitmiskohti. Minu akna taga on ta igapäevane külaline, võttes matti puutüve külge seotud rasvavorstist. Kuna ta nokk aga külmunud vorsti raiumiseks parim vahend pole, käib ta meelsasti maapinnalt sinna pudenenud palu haaramas. Maapinnale laskumiseks liigub ta tüve jalamil mõne sammu tagurpidi allapoole, sest pea alaspidi nagu puukoristaja ta tüvel ei liigu. Pehmema ilmaga suundub aga pikema jututa kasetüve külge seotud vorsti kallale ja raiub seda nagu iga teinegi maiasmokk. Ainult et kõik teised on temast suuremad ja nii peab porr ühtelugu ümber vorsti tammuma ning oma järjekorda ootama. Kusjuures tema järjekord ei saabu nende reeglite järgi nagu meil näiteks poes kassasabas seistes. Tema järjekord saabub siis, kui teisi vorstihuvilisi parasjagu pole.

Kui porri liikumist jälgida, hakkab silma, kuidas ta teeb seda tõukeliselt, toetades sabaga vastu tüve. Justkui laseks keegi teda imepeene nööri otsas jaokaupa liikuda. Pruunikirju selja- ja heleda alapoolega linnuke paistab eemalt vaadates justkui puutüvel sibava hiirekesena. Aga ega teda pruugi eemalt kaua jälgidagi, porril pole miskit selle vastu, et tema tegemisi lähedalt vaadata. Inimest porr ei pelga. Parkides me ei pruugi tähelegi panna, kuidas see pisike linnuke meie vahetus läheduses puutüvel toimetab. Tema häälitsused on seejuures vaiksed ja peened „tsii-tsii“-tamised, nagu ka väikestel tihastel, kõrva järgi ära tunda aitab aga tema kutsehüüd, mis veidi kiledam vibreeriv „srii“. Kui siis selle kutsungi peale õnnestub ta silmadega puutüvelt üles leida, pole enam eksimisvõimalust. Mitte ühtegi porriga sarnanevat lindu meie metsades-parkides ei leidu.

Kuna porr on selline vaikne ja tagasihoidlik tegelane, vanarahvas teda tõenäoliselt kuigivõrd tähele ei pannud, kuna temaga pole seotud mingeid uskumusi ega rahvapärimusi. Ei Eestis ega mujalgi. Kust on aga eestlased sellele linnule nime panekul inspiratsiooni saanud, jääb mulle küll arusaamatuks. Vaadates porri nimesid teistes keeltes, on neil tähendus sõltuvalt linnu omadustest: nii tähendab soomekeelne puukiipijä puul ronijat, saksakeelne Waldbaumläufer metsapuul jooksjat, ingliskeelne Treecreeper puul pugejat või hiilijat. Samasugust tähendust väljendavad ka porri nimed prantsuse, rootsi jt keeltes. Meil aga „porr“, mis ei väljenda ei linnu kombeid ega häälitsusi, küll aga paneb sageli kuulajad turtsuma, kui linnuretkedel porrist juttu tuleb. Kusjuures oma linnuõpetaja algusaastatel ei saanud ma aru, miks selle linnu kohtamine alati elevust tekitab rohkem kui teised linnud. Ma ei teadnud, et pornot rahvasuus porriks kutsutakse.

Lisaks omapärasele liikumis- ja toitumisviisile on porril ka täiesti ainulaadne pesakohavalik. Mitte ühelgi teisel linnuliigil pole kombeks oma pesa ehitada puutüvest eemale hoidva kooretüki ja tüve vahele. Aga eks sellise pesakohavaliku tekitab taaskord tava liikuda mööda puutüve. Isegi pesakasti võib porr pesa ehitada, kui see pesakast on just porri jaoks ehitatud. Selline, kuhu saab siseneda puutüvelt lahkumata ja mis oma olemuselt meenutab tüvest eemaldunud puukoort. Kas või kui palju selliseid pesakaste meie maakonda on üles paigutatud, pole teada, igatahes meie rõngastuskorüfee Sven Hõbemägi mullune aastaaruanne ei sisaldanud ainsatki porri pesapoega.

Eks mõnikord võib porr pesitsemiseks valida ka pisut teistsuguse paiga, tema pesi on leitud ka puuriidast, maja lagunenud voodri vahelt, katusekivi alt, kännust jm, aga need on siiski erandlikud pesakohad. Pesamaterjaliks kasutab porr oksaraagusid, laaste, kasetohtu, sulgi ja ämblikuvõrku. Eks ikka eelkõige seda, mida puutüvedelt leida. Pesitsemisega alustab enamasti aprillis, nii et ligi paar kuud on veel aega, et soovi korral katsetada porri pesakasti meelitamist.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 05.02.22, lk 4