Rabahani
Eesti pole rikas pesitsevate hanede poolest, vaid Lääne-Eestis ja saartel elab oma pereelu tuhatkond paari hallhanesid. Ja nemad on sealkandis kevadeti ka ühed varasemad saabujad, vahel juba veebruari lõpus kohal, märtsis aga kindlasti. Sügisel võib hallhanesid kohata septembri lõpuni. Kevadel ja sügisel saab aga haneparvedega tutvust teha peaaegu kõikjal Eestis, sest meilt rändab läbi suur hulk arktiliste alade pesitsejaid.
Märtsis-aprillis-mais ning septembrist novembrini peatuvad meie põldudel kümned tuhanded haned. Rabahanedel on pea ja kael tumepruunid, selg ja kõht hallikaspruunid. Mustal nokal on ere oranž muster, jalad on samuti erkoranžid, justkui helkurid liiklusohutuse tagamiseks. Laukhanesid saab aga eelnevatest eristada kirju kõhualuse järgi ning valge otsaesine aitab neid ära tunda lähemal vaatlusel.
Muidugi, on ju olemas ka koduhaned, neidki võib mõnes kohas hulgakesi koos näha, aga hanede pidamine eestlaste hulgas väga levinud ei ole. Samas – väljend „nagu hane selga vesi“ on pärit tõenäoliselt just koduhanepidajatelt, ega metshanele keegi nii ligidale ei pääse, et talle vett selga visata. Aga väljend iseenesest tähendab ju seda, et hani on väga veelembene. Vesi on hanedele lemmikelukeskkond. Meie näeme neid kevadeti ja sügiseti põldudel sellepärast, et seal nad leiavad toitu, koguvad jõudu edasirändamiseks. Kevadel on ju põldudel toidulaud kenasti kaetud, justkui hanede jaoks! Märtsis on lume alt välja sulanud taliviljaoras, mida on hästi mõnus näksida, hiljem külvavad põllumehed juba suvivilja maha. Kust võiks haned aimata, et seda vilja nende jaoks ei külvata? Tundub ju loogiline, et külalistele kaetakse laud? Aga põllumeestel on nutt varuks, nendel oli plaanis hoopis oma peret toita. Mingil määral riik kompenseerib põllumeestele hanede tekitatud kahjusid, aga see pole suurem asi lohutus, põllumees vajab ju saaki! Sügiseti sobib juba taliviljaoras näksida ning põllult leiab ka mahapudenenud viljateri.
Ei tea, kust küll on tulnud see „haneks tõmbamise“ väljend. Hanesid naljalt haneks ei tõmba. Ega haneparvele ligi hiilida ei õnnestu, neil on alati valvurid väljas, kes annavad lähenevast ohust märku. Nii on ju haned isegi Rooma linna päästjatena ajalukku läinud. See juhtus väga ammu, aastal 390 e.u.a., mil gallid purustasid Rooma armee ning purustasid Rooma peaaegu tervenisti, vaid selle ligipääsmatus kindluses Kapitooliumis varjas end väike salk noorukeid. Gallide katsed Kapitooliumit rünnakuga vallutada ei õnnestunud ning seda asuti piirama. Öösel püüti väga vaikselt üles ronida Kapitooliumi järsust nõlvast ning see olekski õnnestunud, kui haned, kes olid pühendatud jumalatar Junole ning asusid seetõttu Kapitooliumi templis, poleks tõstnud kisa. Tänu hanede kisale ärkasid roomlased ning paiskasid kuristikku kogu gallialaste väeüksuse.
Eks paljud on kindlasti lugenud ka Nils Holgersoni seiklustest, kust saab samuti hanede kommetest aimu. Nils oli 14-aastane Rootsi poiss, kes pöialpoisiks nõiutuna hüppas selga oma pere isahanele Martenile, kes otsustas metshanedega koos rändama minna. Nii sattus Nils kõige kuulsamasse haneparve maailmas, mida juhtis saja-aastane hani Akka. Tema seiklused hanedega koos läbi Rootsi on väga põnevad lugeda, kuid tegelikkuses muidugi koduhaned rännata ei suuda, nad ei jaksa üldse lennata. Samuti ei ela haned saja-aastasteks. Küll on aga tuvastatud veerandsaja-aastaseid rabahanesid, vanim teadaolev oli isegi 29 aastane.
Arktiliste hanede rännuplaanid näevadki ette, et liigutakse kevadel paarisajakilomeetriste teelõikude kaupa ning nuumatakse end vahepeal korralikult. Vaid viimane teekond enne pesitsusalasid võetakse ette pikem, kuni tuhat kilomeetrit. Ühes piirkonnas võib haneparv paigal püsida nädalaid, kui toitu piisavalt. Päeval nuumatakse end põldudel, ööbima kogunetakse veekogudele. Kord võtsin ühel aprilliõhtul ette väikese matka Harjumaal Peningi rabasse Loilasmäe järve äärde. Alates päikeseloojangust hakkas sinna kogunema raba- ja laukhanesid sellise intensiivsusega, justkui nõidu Walpurgi ööl Blocksbergi mäele … aga oligi ju volbriöö! Pooleteise tunni jooksul loendasin üle 16 tuhande saabuva hane, järvepind lausa mustas neist ning oli korralikult saginat täis. See oli tõeline haneelamus!
Laplaste sõnul seisvat hani lindudest jumalale kõige lähemal. Aga põhjamaade rahvastele olidki haned vanasti väga olulised linnud, sest moodustasid olulise osa nende toidulaual. Eks sellepärast koduhanedki on hallhanedest välja aretatud, et hane liha väga maitsev on. Tänapäeval on hanejaht rangelt reguleeritud ning seetõttu saavadki meil kevadistel rändepeatustel viibivad haneparved end siin suhteliselt turvaliselt tunda, ehkki viimastel aastatel on teatud tingimustel heidutusjaht lubatud. Sügiseti enam mitte nii turvaliselt, aga elupõlise Sagadi jahimehe Peeter Hussari sõnul pole hanejaht kaugeltki nii lihtne kui pardijaht. Ega haned sügiseti endale lähemale ei lase kui 100-150 meetrit, lasta saab aga alles 30-40 meetri pealt. Selleks, et saada hanele pihta, pead aimama nende lennutrajektoori ning sättima end varahommikul või päikeseloojangu ajaks sinna, kust nad maandudes või lendu tõustes üle lendavad. Hussari sõnul on siiski nii kaua kui tema jahiga tegelnud, mõni rabahani igal sügisel tema toidulauale tee leidnud. Mõistagi, kogenud loodusemees oskab end hanelegi märkamatuks teha.
Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 10.09.22, lk 4
