Harakas

Usun, et harakat tunnevad kõik inimesed. Selliseid linde, kes kõigile teada, on tegelikult väga vähe, mistõttu harakas võib oma staatuse üle uhke olla. Ja uhke olemiseks on harakal põhjuseid teisigi – tegemist on ühe intelligentsema linnuliigiga kõigi suleliste seas, tema aju on oluliselt käärulisem kui enamustel lindudel. Vaid tema lähisugulaste, teiste vareslaste arukus on haraka omaga võrreldav.

Harakas vaikust ei armasta, esimesel võimalusel täidab selle kädinaga. Ja talveks lõunasse minna ta ei mõtlegi, temal on siingi hea. Kogu oma elu veedab ta ühes kohas. Noorena esimesel elutalvel ehk lendab veidi uudishimust ringi, aga pikim teadaolev harakaretk on ulatunud vaid 450 kilomeetri taha. Laiskust see muidugi ei tähenda, teda lihtsalt ei köida palmid ja liiv. Oma kodukohas tunneb ta end hästi igal aastaajal.

Talve hakul lähevad noored liikvele, nüüd jaanuaris on nad juba oma avastusretkedel. Söögi pärast harakas eriti ei muretse, kui ei leia loodusest piisavalt, võtab taluõuest. Kasvõi koerakausist. Või kompostihunnikust. Juhtub aga laudauks paokil olema, näppab sealt kanamune. Suvel ikka mune leiab, siis on lindude pesi kõik kohad täis ja harakal on hea nina neid leidma. Aga talveperioodil on ainuke lootus kanade peal. Kohe, kui kaagutamist kuulda, lipsab harakas munavargile. Nuppu tal on. Ja mõistagi kasutab seda igal võimalusel pahanduste tegemiseks! Muidugi, eks munad maitsevad ju paljudele teistelegi lindudele. Samuti loomadele ja meile endilegi. Ja mune on lausa vajalik süüa, sealt saab väga palju kasulikke aineid. Harakas muidugi vaevalt et tervisliku toitumise huvides munadega maiustab, aga eks tulemus ole ikka sama. Teda teeb see „nõrkus“ ju aina tugevamaks.

Muidu on harakas kõigesööja. Tema menüüsse kuuluvad nii taimsed saadused – viljaterad, marjad, kartul, seemned – mis aga ette juhtub, kui ka putukad, teod, vihmaussid, linnupojad, raiped ja muu loomne toit. Mõnikord on harakas kannibali kalduvustegagi, süües isegi enda poegi.

Oma pesa ehitab ta aga kindluseks, et pojad oleks teiste röövlite eest kaitstud. Olles ise röövel, oskab ta sellist võimalust ette näha. Ikkagi tark lind ju. Pesa on tal munakujuline, aga hiiglasuure muna. Ehitab ta selle okstest, tehes külgedele kaks ust. Üks on peauks, teine tagavaraväljapääs. Siingi kasutab ta oma tarkust ära. Kuna ta hakkab pesaehitusega juba märtsis pihta, paistab see suur okstekuhi raagus puu otsast kaugele. Seega pole ettevaatusabinõud kindlasti üleliigsed. Pesa võib ta ka tihedasse kuusehekki teha, kust see üldse välja ei paista, aga ega neid kuusehekke just igal sammul võtta ole.

Harakat on ikka must-valgeks linnuks peetud, olgugi et tal tegelikult ainsatki musta sulge pole. Suled läigivad tal päikese käes kaunilt sini-rohelistes toonides. Harakas on oma pika saba ja kaunite sulgedega väga ilus lind, aga seda me vist teadvustaksime endale vaid siis, kui ta mingi haruldus oleks. Paraku on ta ju täiesti tavaline lind ning pealegi veel halva kuulsusega. Seda nii oma vargakommete kui tüütu kädistamise pärast. Sakslased peavad harakat nõialinnuks, ka meil on ta ühe muistendi järgi nõia lõhkenud südamest välja lennanud. Nõid põletatud ära, kõik muutunud tuhaks, ainult süda mitte. Võetud kadakane vits, löödud südant, mis lõhkenud ning seest lennanud välja harakas. Nii olevat sündinud maailma esimene harakas. Räägitakse ka, et harakas olla neetud, kuna Kristuse ristilöömise ajal olla ta leinamise asemel kädistanud ning järgnenud leinaajal ei kandnud üleni musta sulestikku. Šotlased pidasid harakat nii kurjaks linnuks, et uskusid teda keele all tilka kuradi verd kandvat. Prantsusmaal arvati, et kurjad preestrid kehastuvad varesteks ja kurjad nunnad harakateks.

Aga kõikjal ei arvata harakast halvasti. Idamaades on ta au sees. Hiina kultuuris on harakas üks populaarsemaid linde, heade sõnumite tooja. Tema nimigi kõlab hiina keelest tõlgituna rõõmulind, bird of joy. Suure au sees on harakas ka Lõuna-Koreas, kus ta on mitme linna, maakonna ja provintsi tunnuslinnuks valitud. Aga sealsed harakad pole päris samast liigist, mis meie harakas vaid on meie haraka lähisugulased.

Harakasõpru leiab muidugi ka lääne kultuuriruumist. Kindlasti on suured harakate austajad kõik inglise vutiklubi „Notts County“ fännid, sest selle ligi pooleteise sajandi vanuse, maailma vanima elukutseliste jalgpalliklubi vapil poseerivad koos jalgpalliga kaks vallatut harakat ning muidugi hüütakse ka mustavalgetriibulistes särkides County mängijaid harakateks. Kuid mitte üksnes Nottinghamis ei mängi vutti „harakad“ vaid ka näiteks Newcastle Unitedi palluritel on selline hüüdnimi ning klubi logol harakas. Selliseid „harakaklubisid“ on Austraaliaski.

Eks tõsi ta on, et harakas on atraktiivne lind ja pole üldse ime, et tal lausa fänne on. Näiteks Rootsis, kus 2015. aastal rahvuslinnu kordusvalimised korraldati, saavutas harakas seal juba üle poole sajandi rahvuslinnu tiitlit kandnud musträsta järel auväärse teise koha. Kui aga Eestis 2003. aastal harakaga postmark välja anti seoses tema tollase aasta linnu tiitliga, kuulutati see Vladimir Taigeri kujundatud postmark aasta kauneimaks.

Teisalt jällegi, väljendil „hilpharakas“ on mitmeid tähendusi, kuid ükski neist ei väljenda positiivset kuvandit. Küllalt levinud on ka (või vähemalt minu lapsepõlves oli) haige lapse lohutamine sõnadega „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, minu laps saab terveks“. Niivõrd vastuoluline on inimeste suhtumine harakasse.

Paljudes koduaedades on harakas ka lindude toiduplatsil sage külaline. Sealjuures hakkab silma nii tema ettevaatlikkus kui ka nutikus. Parima meelega võtab ta rasvapalli või pekitüki kaasa ja tegeleb maiustamisega kohas, mis talle turvalisemana tundub kui aknatagune plats. Tema sugulased pasknäärid on hoopis julgemad ja hooletumad. Aga söömiseks sobib talle kõik see, mis tihastele ja puukoristajatelegi, nii päevalilleseemned kui maapähklid kui rasvapallid ja muu taoline. Peame vaid oma nutikuse mängu panema, et serveerida toidud nii, et harakas ei saaks neid varastada.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 22.01.22, lk 4