Hallvares

Lindude sügisränne kestab pikalt ning minejaid jätkub mitmeks kuuksd. On ka mahajääjaid, kellega koos veedame talve siinmail. Üks selline on vares, tuttav tegelane igaühele.

Tegelikult on varesedki väikestviisi rändlinnud. Aga veebruaris-märtsis on nad juba tagasi. Kui üldse ära käivadki. Ega vana vares enam suurt reisida viitsi, see rohkem noorte lõbu. Aga tore, kui noored veidigi maailma näevad, olgu selleks pealegi vaid Läti, Leedu, Poola või Põja-Saksamaa. Asi seegi! Paljud need varesed, keda talvel kohtame, on omakorda põhja poolt pärit rännumehed, kes siit kevade hõngu tundes kohe koju tagasi kiirustavad.

Küllap tunneb hallvarest igaüks, olgu maal või linnas. Elavad nad ju inimese läheduses, pesagi teevad sageli meie koduõuele. Muidugi kõrgele puu latva, ega me pruugi seda märgatagi. Päris metsas hallvaresele ei meeldi, ikka metsaserval või põldudevahelistes metsatukkades või maanteede ääres või parkides või suisa elamute vahetus läheduses.

Inimeste läheduses on ju mõistlik elada, toidulaud on alati kaetud. Olgu selleks siis kompostihunnikud või koerte toidujäätmed. Eriti priskeid suutäisi leiab maanteedelt, kus inimesed oskavad oma masinatega alatasa värsket liha tekitada. Ennekõike hommikuti tasub platsis olla, ööga ikka miskit teele tekib.

Hallvareseid pesitseb muidugi ka väikestel merelaidudel, kus inimestest pole märkigi. Isegi puid ei pruugi kasvada. Aga kui pole inimesi ega kiskjaid, pole ka puudest lugu, sest kelle eest seda pesa siis ikka peita? Aga toidulaud missugune! Laiud on ju linnurohked, kõigi pesades on munad, pojad… Passi vaid peale ja oledki söönud. Nende kommete pärast teised linnud vareseid eriti ei armasta. Mõni ettenägelik jätab sellisel laiul pesitsemata, aga enamus linde nii taiplikud pole. On ju just vareslased tegelikult kõige targemad linnud kogu linnuriigis. Mitte tarkuse sümbolitena kujutatavad öökullid. Kõige targemaks linnuks kogu maailmas peetakse kaledoonia varest, meie hallvarese sugulast.

Ega meil varestest eriti lugu ei peeta, aga peaks pidama. Maailma linnu-uurijad on täheldanud varestel isegi tööriistade kasutamise oskusi ja ka nende omavahelise suhtlemise keel on mitmekülgne. Natuke oskavad nad isegi arvutada ja omavad head mälu. Kes varestele kurja teinud, seda ei unustata aastaid. Sellepärast on jahimeestel vareste laskmisegagi probleeme olnud, et taiplike lindudena oskavad nad laskekaugusest eemale hoida. Eriti tore on see, et varesed oskavad lustimisest lugu pidada. Olgu selleks siis liulaskmine plekk-katusel või kiikumine või muud mängud.

Varesed kuuluvad laululindude hulka. Anatoomiliselt on neil laulukõri olemas, see määrabki süstemaatilise kuuluvuse. Meie muidugi neid laululindudeks ei pea. Aga fakt jääb faktiks. Ilu on kuulaja kõrvades, küllap on isavarese kraaksatused emavarese kõrvadele kaunimaks linnulauluks. Kui püüda varese “laulmist” liigitada meile mõistetavasse helidemaailma, ehk mahuks see kusagile heavy metali kategooriasse? Igal juhul tundub, et varesed oskavad käredast muusikast lugu pidada. Nimelt olla üks Arizonas elav hopi indiaanlane pannud vareste peletamiseks oma põllule valjuhääldi ja lasknud sealt volume nupu põhja keerates rokkmuusikat. Järgmisel päeval olnud põld muusika rütmis rõõmsalt ringi karglevaid vareseid täis. Sellest seigast pajatab ameerika legendiuurija Boria Sax oma raamatus “Crow” (“Vares”).

Varesed on kirjutama inspireerinud ka meie oma kirjaniku Jüri Tuuliku, kelle raamat “Vares” ilmus esmakordselt juba nelikümmend kolm aastat tagasi, aga tänu oma kaasahaaravale sotsiaal-eetilisi probleeme käsitlevale süžeele on antud kordustrükke välja hiljemgi. Jüri Tuuliku teoses hakkab varesepoeg Mihkli kasuvanemaks üheksa-aastane koolipoiss Mardu ning huvitavat lugemist leiavad sellest raamatust nii tema eakaaslased kui ka suured inimesed.

Kuna varesed on inimeste kõrval elades neile alati nähtavad ja tuntud olnud, on varestel läbi aegade ka kõikvõimalikke omadusi ja võimeid arvatud olema. Teda on isegi nõiutud inimeseks peetud, mitte linnuks. Sageli on teda nõialinnuks peetud. Eks sellised arvamused ole linnu taibukust tähele pannes tulnud. Aga ka tema vargakombeid on tähele pandud, mis omakorda loonud aluse selleteemalisteks müütideks.

Eesti vana usu järgi olevat vares olnud muiste inimene, kelle Taevataat loonud varguste pärast vareseks. Esialgu jätnud ta varesele inimeste keelegi. Kord läinud vares harakaga koos enesele pruuti otsima. Mõrsja küsinud, kas peiu teda jõuab toita, mispeale näidanud vares viljakuhilaid, neid kõiki omadeks nimetades. Kui inimesed sügisel viljakuhilad põllult minema vedasid, hakanud noorik karjuma: “Jaak, Jaak, vili viiakse!” Ka teised varesed hüüdnud “Jaak, Jaak!” ning kurvastusest kaotanud kõneoskuse. Sellest ajast oskavatki varesed vaid “Jaak, Jaak!” hüüda.

Selline on üks vanarahva legend, aga tegelikult on varestel omavahel palju väljendeid, millest inimene tuhkagi aru ei saa. Nemad ise mõistavad oma keelt aga suurepäraselt ning seetõttu saavadki nad üksteist alati õigeaegselt hoiatada nii ohtudest kui toidupaladest kui muudest vajalikest vareseasjadest.

Aprilli alguseks on hallvaresel pesa valmis ehitatud ning kuu keskpaigaks muneb vareseema sinna neli kuni kuus sinakasrohelist tähnilist muna. Kuu teine pool kulub juba haudumisele. Pesa ehitavad hallvaresed tugeva, kasutades selleks nii jämedamaid oksi kui peenemaid raagusid, vooderduseks muidugi pehmemat kraami. Sellised pesad peavad vastu mitu aastat. Sageli nad aga ise seda järgmisel aastal ei pruugi kasutada, mistõttu loovad varesed pesitsustingimusi mitmetele kullidele ja kakkudele, kes ise pesi ei ehita, kellele aga varesepesad väga hästi sobivad. Näiteks tuuletallaja ja kõrvukräts kasutavad meeleldi hallvarese vana korterit. Nii et vaatamata varese naabruse suurest ohust paljude lindude jaoks, on mõnedele linnuliikidele temast ka abi.

Tegelikult ongi vares üks igati vahva lind. Mitte küll just “vaga linnukene” nagu laulusalm ütleb, aga igati austustvääriv küll.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 22.10.22, lk 5

Hallvares on pesa teinud ka raamatusse!