Kodutuvi

Kord eksinud vaene tütarlaps metsas ära. Ingel tulnud ta juurde ja andnud talle sulise kuue. Selle kuue varal lennanud ta metsast välja, kuid moondunud ise tuviks. Et tuvi inimesest tekkinud, on ta inimese juurde jäänud elama.

Selline on legend. Päris elus asjad muidugi nii lihtsad ja ilusad pole. Kodutuvi on aretatud hoopiski kaljutuvist, keda Eestis ei ela. Ega pole meil ju kaljusidki. Oletatakse, et kaljutuvide kodustamisega alustati juba rohkem kui 10 000 aastat tagasi. Seega on tegemist maailma esimese kodulinnuga. Esimesi kirjalikke teateid tuvide pidamisest pärineb 5000 aasta tagant. Vabadusse pääsenud kodustatud kaljutuvidest ongi arenenud uus inimkaasleja liik – kodutuvi. Nad elavad vabalt, kuid inimese läheduses. Kodutuvid elavad tänapäeval üle kogu maailma, välja arvatud Põhja-Ameerika arktilised alad, Gröönimaa ja Kirde-Siber. Muidugi pole neid ka Antarktikas.

Kodutuvi on esimene Eestis püsima jäänud võõrlinnuliik. Siia sattusid nad tõenäoliselt Saksamaalt puurilindudena, pääsesid vabadusse ja levisid. Tuvide puurispidamise komme eestlaste seas juurdunud pole. Tänapäeval peavad meil tuvisid tõenäoliselt vaid mõned mitte-eestlased. Kuid mujal Euroopas on tuvipidamine ja nendega spordivõistluste pidamine kohati väga populaarne. Maailmas arvatakse tuvide pidamisega tegelevat umbes 10 000 inimest. Tuvisid treenitakse ja nad osalevad mitmesugustel lennuvõistlustel, nagu “kõrglennud” ja “kestuslennud” ning “ralli”. Näiteks kestuslendude rekordiks on fikseeritud vahetpidamata 22 tundi kestnud lend. Päevateekonnaks on treenitud tuvidel ligi 500 km. 2009. aastal oli Matsalu Loodusfilmide Festivali programmis Belgia režissööri Eve Duchemini film “Nad ootavad linde”, mis selliste tuvikasvatajate elu kajastas. Piltlikult võib öelda, et vaatasin seda “suu lahti”, sest pani jahmatama, millele on inimesed võimelised pühendama kogu oma elu.

Aasta varem eksisid mõned sellised sportlased-tuvid Eestisse Hiiumaalegi, kui mingil põhjusel Poolast Saksamaale startisid, kuid kursilt peaaegu vastassuunda kaldusid. Ka Vaindlo saarel on aeg-ajalt näha tuvidest sportlasi katusel tiibu puhkamas, nii et satub neid meie maakondagi.

Need tuvid, keda me iga päev oma linna- ja külatänavatel kohtame, muidugi sporti ei harrasta. Nemad elavad inimese kõrval oma igapäevaste argimuredega, milledest peamine on muidugi kõhu täitmine. Tuvide elu on meil viimaste aastakümnete jooksul aina keerulisemaks läinud, sest elukohti on jäänud vähemaks seoses sotsialistliku ühiskonnakorra asendumisega kapitalistlikuga. Tuvide elu on teinud kibedaks kinnisvaraarendajad, mistõttu on linnades jäänud vähemaks avatud pööninguid. Maapiirkondades on saanud saatuslikuks põllumajanduse ümberkorraldamine. Kolhoosikorra ajal leidus suurel hulgal tuvisõbralikke loomalautu, mis nüüd on jäänud tühjaks või on need kasutuses tööstuslikul otstarbel. Tööstushoones pole aga vajalikku toidubaasi, tühjad hooned ei sobi tuvidele üldse.

Kui on sobivad tingimused, võivad tuvid pesitseda peaaegu läbi aasta. Mõnel kevadel olen leidnud tühje munakoori juba märtsikuus. Praegu, jõulukuul on tõenäoliselt siiski ka kodutuvidel pesitsemisel paus. Süüa on aga ikkagi vaja ning nii rünnatakse sageli suure karjaga ka väikelindudele mõeldud toidumaju. Kellel pole seda kogemust oma koduaiast, on ehk märganud tuvide rüüsteretki Looduskalendri veebikaamerast, mis edastab pilti juba aastaid ühe Otepää koduaia toidumajast. Tõsi, tänaseks on see söögimajake ringi ehitatud nii, et tuvid ei pääseks väikeste lindude eest toitu ära sööma vaid lepiksid sellega, mis maha pudeneb.

Kui kodutuvisid on liiga palju, suudavad nad inimesele meelehärmi tekitada mitmeti. Linnades eelkõige mitmesuguste ausammaste ja ehitiste reostamisega. Samuti haiguste levitamisega, nagu salmonelloos, tuberkuloos, ornitoos. Maal viljapõldude või –salvede rüüstamise ja reostamisega. Seepärast on kõigil parem, kui tuvide arvukus on väiksem ning viimasel ajal ta ongi nii. Ja tegelikult on mütoloogilised kujutelmad tuvide kohta eelkõige positiivsed. Nii on arvatud, et tuvi on vaga lind, kelle liha ei tohi süüa. Samuti, et on hea, kui majas elutseb tuvi; et kui tuvi lendab vastu akent, toob õnne; et hoonesse, kus tuvid pesitsevad, pikne ei löö; et tiirleva tuvi nägemine tähendab kirja saamist…

Muidugi on tuvid praegusaja kultuuripildis ka armastuse sümboliks, eriti piltpostkaartidel. Väljend “tuvikesed” on ju üheselt selge kõigile, küllap on tuttav sellenimeline telekomöödiasarigi.

Kodutuvi on selles suhtes täiesti eriline linnuliik, et nende värvus võib tublisti varieeruda. Olgugi nad tavaliselt sinakashalli värvusega, leidub neid palju ka valgete, pruunide ja mustade põhitoonidega. Enamasti on neil kõigil siiski valge päranipuala, mustad pikivöödid tiibadel ning tiibade alapoolel leidub valgeid sulgi. Ja valged on ka nende munad, mida leidub pesas üldjuhul alati kaks. Sellest munapaarist poegade väljahaudumine võtab tuvimammal aega umbes kaks ja pool nädalat ning lapsed püsivad kodus veidi üle kuu. Misjärel elavad nemadki igapäevast tuvielu koos kõigi tuvilike argimuredega. Ja talvel on neid muresid kindlasti rohkem kui suvepoolaastal.

Ilmunud ajalehes Virumaa Teataja, 03.12, lk 4